Sinu eredaim mälestus

avatar
Gerda kommenteeris 13.02.2012, 09:54Vasta ›

🙂 Ma polnud Nõva rühmas, aga käisin koos nendega kokkutulekul. Sugulane Veiks oli komissariks, tema siis kutsus, eks ta teadis, et aastase lapsega kodus olev malevahing tahab ka tuulutamist.
Saatuse vingerpussina läks nii, et kuigi käisin päris ametlikult malevas tervelt kuus suve, jäid mitu eredaimat malevamälestust rühma, kus ma tegelikult ei olnud ja mahtusid kolme päeva sisse.
Ei mäleta, mis asjaoludel ma Haapsalust üksipäini “teadmatusse” sööstsin, ju see otsus natuke äkki tuli ja mobiile tollal ju polnud, igatahes Nõva bussile ma läksin, ja hakkasin alles kohale jõudes uurima, et kus see malev siin siis on. Selgus, 16 km kaugusel. Hm. Õnneks elasid bussipeatuse kõrval lahked inimesed, kes olid nõus jalgratast laenama, et küll malevamehed toovad teinepäev ära.
Asusin väntama. Siiamaani on 16 km jalgrattaga kruusateel minu jaoks mingi pikkusmõõt, mille järgi hindan oma võimekust jalgrattaga vahemaid võtta.
Väntasin ja väntasin, kuidagi sain ikka enne pimedat põlvede värinal kohale.
Nõva rühm oli kõvasti panustanud minu juuksuri-paberitele. Kõik olid järjekorda võtnud ja märjukest oli “juuksuripreili” saabumise puhuks ka varutud. Töö algas.
Mingil hetkel – nii umbes pärast 5-t pead – tekkis vajadus väljakäiku minna. Keegi näitast mulle uksest suuna kätte ka. Pimedusest peltat ei paistnud, aga leidsin üles küll. Tagasitee tundus üsna lihtne – valendas ju elumaja ukseauk eredasti vastu.
Ja siis. Korraga oli mu ümber totaalne pimedus. Ainult ülal helendas sinine nelinurk. Olin kukkunud kaevu, mida malevarahvas just puhastas. Õnneks polnud auk väga sügav, vast 3-4 m. Ja häbi kaevukukkumisest oli suur, nii ma sealt kribinal seintele klameerdudes välja ronisingi. Omal jõul puhtalt.
Tuppa jõudes tuli nutt ja valu ka – nendesse kohtadesse, mis pihta olid saanud. Lõug, käed, jalad.
Marraskil lõuaga ma sinna Varbla kokkutulekule sõitsingi. Ja iga kord, kui komandör Boston mind kuskil nägi, rõhutas ta: “Tee, mis tahad, aga ära sa, palun, kaevu kuku!” Sellest sai üleüldine nali.
Tol Varbla kokkutulekul oli ka traagiline juhtum. Pühapäeva hommikul (?) uppus üks malevlane põlvekorguses vees. Meeles on, et tema surnukeha viidi ära Nõva kongiga – see oli siis vist ainuke kinnise kongiga masin. Värvitud musta ja punasega. Madis oli vist veel juhi nimi?

NB! Postitamiseks logige sisse või registreeruge liikmeks.