Sinu eredaim mälestus

avatar
LEILI ROOMETS kommenteeris 25.09.2012, 17:07Vasta ›

Ehitasime Taebla EPT bensiinijaama hoone, paigaldasime tsisternid ja betoneersime teed.praeguseks olevat see hoone lammutatud kui mittevajalik.
Elasime Taebla mõisa majas. Samas majas elas ka üks vanapaar, keda Papiks ja Mammiks kutsusime. On küsitav kui rahulik nende elu koos meiega oli, aga nad kostitasid meid mitu korda pannkookide ja moosiga ja suve lõpul meid teele saates olid neil pisarad silmis.
Pesime EPT töökojas, elukohas oli ainult külm vesi. Ja ilma veeta C (korrektses kõnepruugis- kuivkäimla). Ainus ebakõla olid meie liiga napid kehakatted sööklas, kus lõunatasime. Kuulasime sõna ja muutusime korralikumaks- poisid ei läinud enam palja ülakehaga või tüdrukud lühikeste pükste (mitte päevitusriiete!) või vöökohalt üles kääritud pluusiga sööma. Hommikul ja õhtul sõime oma elukohas. Toiduained tõime poest ja toidu tegime ise. Poes oli arve mille EPT tasus. Toimkonnas olime paarikaupa, kordamööda. Kord leidis Jüri, et õhtuks on vaja kotlette teha. Tema oskavat hästi. Köögis selgus, et tema oskus seisneb ainult kotleti valmis vormimises. Lohutas, et ega maitsele tähelepanu pöörata. Sööma asudes leidis keegi ehmudes kotleti seest mutri, samas keegi naela, keegi kivikese…Käis tohutu otsimine ja rõõmuhõise, kui midagi leiti. Tõepoolest- maitsele ei pööranud keegi tähelepanu.

avatar
LEILI ROOMETS kommenteeris 26.09.2012, 11:48Vasta ›

Naabrite, Kuliste rühmaga, pidasime maja ees platsil maha naiste jalgpallimatši. Mitu päeva enne kutsusime suusõnal kohalikke elanikke publikuks.Tulid! Ja palju!. Naabritel olid vanaaegsest veimevakast pärit pitsidega püksid- särgid, kaptenil maani seelik (hilisemal ekspertiisil osutus kapten poisiks), meil olid mingist sitsist püksid kuidagi kokku traageldatud ja hulk haaknõelu. No neid viimaseid läks tõesti vaja. Ka meedikud olid . Kanderaamiga ja puha.Et aga vigastusi ei tahtnud kuidagi tekkida, tuli neil hulk vaeva näha, et abivajajaid leida. Ja abistamine sai vägev. Rahvas elas mõnusalt kaasa. Kaks aastat hiljem samas kohas malevas olles küsisid kohalikud elanikud mitu korda, kas jalgpall ka tuleb (ei tulnud).
Pulmad käisid malevaelu juurde. Nii ka seekord. Pruut oli Kuliste rühmast, peig meilt. “Laulatus” toimus naabrite ehitatavas karjalaudas õhtuhämaruses, küünlavalgel muusikaga. Väga pühalik tunne oli. Altari pilt oli ka eriline, valges riides neiu madonnaks, kaks inglit raami hoidmas. Palivere rühm oli jätnud pildi maha vötmata ja valvsad silmad panid neile seda väga pahaks.Võtsime õppust. Meie variandis polnud seda hirmugi, et pilt end ise ära ei koristaks. Paaripanija oli ka asjakohases rüüs(lähemalt vaadates-ehtne kartulikott). Noorpaari sõidutas kaunite kodumaiste lilledega nagu nõgesed, takjad jne. ehitud trasktor.Pulmalaud oli kena, pulmatola tasemel , pidu äge. Eriti äge oli äia-ämma pulmatants.

avatar
Toomas Laasik kommenteeris 03.10.2012, 20:34Vasta ›

Kui ma hästi mäletan, siis oli selle vanamammi nimi Alma Kasemaa ja mees oli vist Ants. Tõesti see bensujaam lammutati mõni aasta tagasi ära, kuid oli ikka ajalooliselt hea vaadata, kui ise malevas sai käidud jasealt möödasõidetud, et 1972 olid samasugused malevlased siin. Mina tol suvel lõpetasin I klassi.

avatar
LEILI ROOMETS kommenteeris 04.10.2012, 17:00Vasta ›

Tere, põlvkonna jagu noorem malevaveteran Toomas!
Nii armas oli seda lisa lugeda. Muide, bensiinijaama treppi valades paigutasime betooni sisse pudeli. Pudelis oli kiri: “EHITA UUS TREPP” ja joonistatud SUUR rusikas.

NB! Postitamiseks logige sisse või registreeruge liikmeks.