Sinu eredaim mälestus

avatar
Enn Hallik kommenteeris 24.12.2011, 17:27Vasta ›

Kui mälu ei peta, tegime ühele majale vundamenti ja valasime ühe sigala põrandat. Tööd sai vehitud nagu seda ette anti, sest teenida ju tahtsime, aga meelde on jäänud pigem nali ja naer, sest verinoorena pole ju ükski töö pikk ega raske.
Mõni meenutus kümnetest (mis 40 aastat hiljem on meeles nagu juhtunuks eile. Kerge brošüüri kirjutaks lõdva randmega kokku igast oma maleva-aastast.
Elasime uues 8 korteriga majas Suislepas. Ühel esimestest õhtutest leidsime maja kõrvale unustatud teerulli. Üks meie seast oli armees käinud ja nii palju vene tanki näinud, et suutis rulli käima panna. Tegime siis ringi ümber maja. Ja siis järgmine mees oma ringi ja kolmas järjekorras kibelemas ja tüdrukud tahtsid ka teerulli CV-sse saada. Kõik tore, kuni selgus, et meie seas polnud ühtegi, kes suutnuks teerulli ka seisma jätta. Kolhoosi tarktoriste ka polnud näha, nii sõitsime vahetustega peaaegu hommikuni ümber maja, kuni paak tühjaks sai ja rull seisma jäi. Vagu mille sisse sõitsime, oli oma 30 cm sügav, sellel võinuks jooksuvõistlusi korraldada.
Mulgid olid tööandjatena muidu normaalsed, ainult söögikraamiga varustamine veidi lonkas. Ei jäänud siis meil muud üle, kui kolhoosi kartulipõllul öösiti raksus käia. Ikka pealsed üles, kartulid alt ära, pealsed tagasi. Kui kolhoosi aseesimehelt kuulsime, et metssead teevad sel suvel pahandust, vangutasime kaastundlikult pead.
Seesama aseesimees käis kord meie rühma ühel paljudest pidudest. Meie joogid talle meeldisid, oma kaasatoodud hägust puskarit ei puutunud tema ega keegi üliõpilastestki. Aga ükskord harval igavuse hetkel me selle puskaripudeli paari poisiga avastasime ja otsustasime, et ehk kokteilina kannatab pruukida. Vaatasime, mis tüdrukutel köögikappides leidub ja alustasime. Mahlaga, kohviga, jumal ise teab, millega, edasi kamaga, soolaga, ühe sõnaga kõigega. Millegagi ei kõlvanud. Viimane tilk läks vastu hommikut ikka haljalt. Ja oi seda peavalu peale solgi manustamist.
Oli ka üks suur unistus, millele järgnes üldrahvalik lein. Kujutage ette, palav suvi, kõva töö ja nõukogude aeg, mil maapoes õllest vaid unistada võid. Ning siis tuleb üks rühma saarlastest kodunt, kaasas nii 40-liitrine tammest õllevaat kui kõik vajalik kesvamärja tegemiseks. Loomulikult järgnes hõisetele kollektiivne ennastsalgav õlletegu. Puntsu, kus asi valmis saama hakkas, pandi vannituppa külma vanni ja vist küll igaüks meist (tüdrukukud polnud erandiks) käis seda vähemalt pilguga kord päevas silitamas. Õlut saab ülehomme, homme, …ei tea, kas paneme ühe pooliku ka sisse, mässib paremini… Ja siis, päev enne pidu käis jõmakas. Puntsu lõhkes nii, et osa tammelaudu oli vannitoa laes. Vesi, kus varem ujus õllevaat, oli peaaegu must, seega oli kraam ikka tummine. Seda leina, mis meie rühmas oli, mäletan tänaseni. Ja tunnistan, et olin üks neist, kes igaks juhuks seda jahutusvett mekkimas käis – äkki kõlbab? Ei kõlvanud.

NB! Postitamiseks logige sisse või registreeruge liikmeks.