Meediakajastus TPI ajalehes

Pilt
Sutsa 04.11.2012, 21:10

EÜE 83 MALEVAMOSAIIK
REGIOON REGIOONIS
Sõna on Raudtee-83 staabil
Tallinna Polütehnik, Nr. 23, 20.september 1983

Sõna on Raudtee – 83 staabil:

„Noorte Hääl EÜE-s” number 6-st saime teada, et esmakordselt töötas 56-liikmeline vagunisaatjate rühm Tallinn-Moskva rongil 1973. aastal. On aasta 1983. Järelikult on raudteerühmal topelt juubelisuvi.
Staabist. Kaheksa aastat on siin töötanud Mari Suurväli (malevastaaž 13 aastat). Kuus aastat on raudteerühmas olnud Margarita Alliku. Nüüd on ta staabis. Juhtimine on siiski meeste kätes: aastatel 1981-1983 on komandöriks Jaak Suurväli, kel malevaaastaid kokku 10 aastat. „Uus hing” on staabis komissar Eduard Brindfeldt, kel kel käimas kolmas maleva-aasta.

EÜE komandör MADIS KALLION:
„Tore on see, et välja on kujunenud kindel juhtkond: Mari ja Jaak Suurväli, kel ka juba kindel aktiiv üle vabariigi. Arvan, et sellise rühma tegevus peab kindlalt jätkuma ja tahaks loota, et juhtkond jääb samaks, sest raudtee peensusi ühe aastaga (loe: paari kuuga) nii selgeks ei saa, et rahul oleks raudtee juhtkond ja malevlased isegi.”

Komandör Jaak Suurväli:
„Komplekteerimine on probleem. Suurt valikut meil polegi. Aga manguda kah pole vaja. TPI energeetikateaduskonna poisid tulevad lausa gruppide kaupa. Vahel on nii, et tullakse siia perfodega, aga siis vaikselt loobutakse. Sel aastal on „kadujaid” mõnikümmend. Rühma suuruseks on määratud 100 malevlast ja 4 staabi liiget.

Ametlikult on meil kümme rühma (brigaadi), ise oleme koondrühma staabiks. Igal rongirühmal on oma komandör ja staap ning rühmgi on sama suur kui ehitusmalevas.

Meie rühma pääsemiseks peab läbima 40-tunnised õppused. Vagunisaatja peab tundma piletimajandust ja ka vaguni ehitust. Ja ohutustehnikat.
Vagunitäis varustust ja sõitjate teenindamine – kõige eest vastutatakse.
Käia tuleb ka meditsiinilises komisjonis. Kursused lõpevad eksamiga. Aprillis on proovisõit vana kogenud vagunisaatja kõrval.

Juulis töötas meil 130 inimest. Mõned pole üksteist näinudki. Rongirühm, mis parata. Rühmi on nõrgemaid, on tugevamaid. Nagu malevas ikka. Arvan, et rühma peaks komandör kevadel ise komplekteerima. Hea oleks, kui rühma tuumikki end ise välja pakuks ja rühma kokku ajaks. Asjal oleks hoopis teine minek.”

Komandöri asetäitja Mari Suurväli:
„Mis liigub, see kulub ja inimesed kuluvad siin eriti kiiresti.
Materiaalne vastutus on meil suur (10 tuhat rubla maksab ainult vagun) ja asjad kipuvad kaduma. Mõned malevlased aga ei saa aru, miks nad peavad vastutama ja maksma, kuigi nad ise kaotanud pole. Suhtlemisega on raskusi, seda ei õpetata kusagil. Inimene tuleb Moskvast, ta on linnast väsinud. Rongi tulles tahab ta kohe kõige paremat: sooja teed, alumist nari, kallimaga kahekesi kupeessee. Vagunisaatja peab leidma pikka meelt, et olukorda viisakalt lahendada.

Rühma algusaastail oli enamus malevlasi tehnikumidest, vaid 15% olid tudengid. Nüüd on tehnikumiõpilasi ainult 30%. Tehnikumide komsomolikomiteedes jäävad perfod kusagile pidama. Poleks otsimas käinud, oleks veel vähem olnud.
Esimesel aastal poisse polnud, teisel aastal oli kolm poissi, nüüd 38% malevlastest.
Hea pole see, et inimesed elavad meil eraldi. Väga raske oleks aga 130 inimest koos toitlustada. 1980-81 tegime eksperimendi, elasime kahe brigaadiga Kõnnu kolhoosis. Tegime sõidust vabal ajal heina ja teenisime toiduraha. See eeldab aga transporti, põhitööst vabu inimesi peaks ka rohkem olema.
Apsude eest pole keegi kaitstud. Eriti staabis. Tüdrukud kolistasid ühest reisist teise, said normtunnid täis ja – lõpp. Ajaliselt peab aga tööl olema kaks kuud graafikust kinni pidades. Kui normtunnid täis, siis inimest kinni pidada faktiliselt ei või. Nii aga ei saa, sest rongid lähevad sõitu ju iga päev, saatjaid on neile kõigile vaja.
Mureks on, et meil pole täistudengibrigaade. Pole lisaronge, mis seda võimaldaksid. Ja vanu olijaid ei saa ka kõrvale nügida. Perspektiiv 1984. aastaks on roosilisem. Suvine lisarong Tallin-Moskva nr. 508 sõidab iga päev, küllap saame täisbrigaadigi. Rongi pea- ja sabasaatjal peab olema 2 aastat staaži, siis sooritatakse eksam. Sellise eksami oleksid võimelised sooritama ka tudengid.!”

Komissar Eduard Brindfeldt:
„Mõtteis on teha raudteerühmale sõsarrühm, mis hakkaks tööle retoranvagunites. TPI ühikondliku toitlustamise eriala tüdrukutega on räägitud, nad olid sellega väga nõus. Saaksid praktika sooritatud ja malevas ka olla. Kooskõlastama peab sel juhul TPI-ga”.

Mari Suurväli:
Komandeeringurong. Raudtemalevlase unistus. Saab kaugele sõita, kakskümmend päeva kuni kuu aega. Lisatasu, 18-liikmeline brigaad, koguaeg ollakse koos. Nõukogude Liidu kaugemaa rongides organiseeritakse isegi kingsepatöökodasid, joonistusvõistlusi lastele, jutustatakse mudilastele muinasjutte. Meil seda võimalust ei ole. Järgmiseks aastaks planeerime malevarongides spetsiaalsed raadiosaated.
Sel suvel silmapaistnud malevlased valime järgmisel aastal gruppide juhtideks. Loodame ka uutele liikmetele.
Hea näitaja on see, et pooled malevlastest rühma tagasi tahavad tulla. Siis on suvi läinud asja ette, pisik on hinges – see ongi kordaläinud malevasuve tunnus.

NB! Postitamiseks logige sisse või registreeruge liikmeks.