Meediakajastus ajakirjas NOORUS

Pilt
Sutsa 04.11.2012, 21:18

RAUDTEE, RONGID, MALEVLASED ….
Raivo Linnas,
ajakiri „Noorus”, november, 1983

Balti raudtee EestiRaudteekonna Tallinna vagunidepoos töötab juba 10 aastat malevlastest vagunisaatjate rühm. EÜE kahekümne aastaga võrreldes nooruke, kuid väljakujunenud traditsioonide ja tugeva staabituumikuga. 1983.aasta staap: komandör Jaak Suurväli (1989 – Aravuse, 1970 – Mägi-Altai, 1971 – Nuia, 1973 – Roela, 1975 – Praha, 1979–1983 – raudtee), komissar Eduard Brindfeld (1981 – Kuude, 1982 – Moldaavia, 1983 – raudtee), komandöri asetäitja Mari Suurväli (malevastaaži 13 aastat, 1976–83 – raudtee), komandöri asetäitja Margarita Alliku (malevastaaži 6 aastat raudteerühmas).

TEISIPÄEV, 23.AUGUST. KELL 20, Tallinn, Balti jaam. Saan viimased näpunäited ja parimad soovid komandöri asetäitjalt Margarita Allikult ning komissar Eduard Brindfeldilt. Asun rongi nr. 67/68 Tallinn-Moskva-Tallinn.
20.20. Algab „passadka” (raudteekeeles on sõnu, mida pole võimalik tõlkida või mis kõlavad kuidagi suupärasemalt, jäägu siingi „passadka”). Kolmanda vaguni saatja Kaido Torop (TRÜ III kursuse keemik) kontrollib reisijate pileteid. Pool tundi kaob märkamatult.
20.50. VÄLJASÕIT. Vagunisaatjad signaliseerivad kollaste lippudega perrooni lõpuni. Kõik on korras. Kaido korjab piletid kokku, vältimaks kaikavedu revidentidega (selgub ka, kus ja millal reisijad äratamist ootavad), jaotab voodivarustuse laiali ning valmistub reisijaid kuuma teega kostitama.
Vagunisaatja kupee, köök, vagun, tualetiruum ja kaks tamburit (üht kahest kasutatakse külmtamburiks, sealt reisijaid maha ega rongile ei lasta) – need on vagunisaatja valdused.
Esindusrong „Tallinn” eeldab, et kõikjal valitseks puhtus, ka magamisasemed peavad olema üles tehtud, kui reisijad saabuvad.
Teemasin ei taha vedu võtta, süsi on niiske, pakuotstega pole enne suurt tuld miskit peale hakata. Jätan Kaido omapead ja lähen Liivi Lubiga restoran vagunisse einestama.
„Teejaotusajaks oleme tagasi!”

KOMANDÖR JAAK SUURVÄLI: „Rühma komplekteerimine on omamoodi probleem. TPI energeetikateaduskonna poisid tulevad lausa gruppidena, rühm „jookseb” täis. 104 on meid ette nähtud. Depoo juhtkond tahaks hoopis müstilisemat hulka (200 või rohkemgi), tegelikult pole neil rohkemale kui 140-le tööd anda.
Vagunisaatjate ettevalmistuseks kulub 40 õppetunde, neist valdava osa hõivab piletimajandus. Erinevaid piletei on tohutu palju. Eksamilaual on neid ees terve pappkastitäis. Ilma selle tarkuseta võib haprasti minna. Vaguniehitus, ohutustehnika … Vagun ise, vagunitäis varustust ja sõitjate elu – kõige eest peab saatja vastutama …
Signalisatsioon ja muu veel pealekauba.
Arstlik komisjon on natuke rangem kui autojuhilubade taotlejal. Aprillis tehakse proovisõit kutselise vagunisaatja kõrval. Paljud loobuvad oma suveplaanidest pärast seda. Nii et tegureid, mis otseselt või kaudselt mõjutavad rühma komplekteerimist, on päris palju.
Töötatakse kahes süsteemis: kas igas vagunis saatja või kahe vaguni peale 3 saatjat. Kui kuunorm on täidetud, siis saadakse 140-150 rbl. palka pluss 20% preemiat. Esindusrongis („Estonia” ja „Tallinn”) on preemia 30%. Seal sõidavad meil parimad ja reeglina paneme sinna tüdrukud.
Meil on ametlikult kümme rühma ja meie neljakesi oleme koondrühma staap. Igal rongirühmal on ka oma komandör ja staap, neil käib tööjaotus tavalise malevarühma põhimõtteil.”

Raudteemalevlase mundris, saame me Liiviga oma toiduportsud ise köögist kätte. Istusime. Jälgime inimesi ja teenindajaid.

„Töö on huvitav. Inimesed vahelduvad. Ema lapsega sõidab puhkusele. Tahaks kohe alguses teenindada, et tal kogu sõidust jääks meeldiv mulje. Või sõidab keegi komandeeringusse, puhkusele. Ei või ju inimesel kohe puhkuse algul tuju ära rikkuda. Armastan ja austan inimesi. Meil peab hirmus täpne olema ja minutipealt tööle jõudma. Rong ootama ei hakka.
Moskva vahet sõidan juba seitsmandat suve. Rongis olen nagu kodus. Meenub üks lugu. Keset ööd tõusnud vagunisaatja üles. Ähmi täis mis kole ja pärinud: „Kus jaamas me oleme?” Ise oli aga mehe kõrval voodis. Tuleb ette, kui oled aastaid rongis loksunud.
Tahan raudteel olla nii kaua kui vähegi võimalik.”
Nii mõtiskles oma tööst puhvetipidaja, kes on 28 aastat raudteekonnas leiba teeninud.

22.16. TAPA. Neljaminutiline peatus. Võtame peale kaks Moskvasse sõitjat.
22.40. RAKVERE. Reisijaid ei välju ega tule ka juurde. Lahkume jaamast 22.42.

JAAK SUURVÄLI: „Rühmadega on meil täpselt nii nagu regiooniski. On eliitrühm, on nõrgemaid. Mõned malevlased teevad lihtsalt töö ära ja lähevad laiali. Teised seevastu on vägagi aktiivsed. Sel aastal oli ainult paar rühma, kus valitses tõeline oma rühma vaim. Kui rongirühma tuumik komplekteerimisel end ise välja pakuks ja rühma kokku ajaks! Ideaalselt nii peakski olema ning asjal oleks hoopis teine minek.
Eks igal aastal saab lõpuõhtuid peetud ja järgmiseks suveks plaane tehtud. TpedI tudengitega on hästi hea läbisaamine. Nemad saavad ise „kaubad kokku”. Tipikad tahavad ka koos töötada. Üksikud on aga pretensioonikad. Esimest aastat tulijad tahavad paremaid brigaade ja töökohti. Tavaliselt säärastest tööinimesi ei saagi.”
23.10. KIVIÕLI.
00.19. NARVA. Peatus kümme minutit. Lähen välja jaama – õhku hingama ja ümbrust kaema. Saan jutule kahe noormehega, kes Kiviõlist rongijänestena peale trügisid ning otsustasid nüüd säravate ja õnnelikena, piletid näpus (trahvikviitungid ka), meie seltsis aega viita. Üpriski tülikad reisijad. Aga igav nendega ei hakka. Kupee on jutuvada ja naeru täis. Ja miks ka mitte. On öö. Teejagamine on lõppenud, reisijad magavad rahulikult. Ka vagunisaatjal on hingetõmbehetk. Rattapaaride rütmiliste kõlksakute saatel puhume juttu kuuendas vagunis, kus saatjana on ametis Ülle Koossalu.

ERIK BONDARUK pajatab raudterühma sattumisest ja vagunisaatja tööst:
„Keegi kusagil rääkis ja tulingi. Proovisin aasta. Hakkas meeldima. Meeldiv on muidugi siis, kui on hea brigaad. Juba esimesest reisist peale sõidan esindusrongis. Vahelduse mõttes tahaks proovida ka komandeeringurongis.
Vagunitest on proovitud kõik: kupeevagunis on rohkem vaba aega, kuid „platskaardis” on jälle huvitavam. Üldvagun on üldvagun! Seal kaua vastu ei peaks.”

************

Platskaartvaguni tamburis suitsetatakse. Tuuletõmbus segab erinevad aroomid kokteiliks, mida võiks nimetada lihtsalt „vagunihõng”. Kaido klassifitseerib pikakoivalised reisijad ebastandartseteks: vahekäigus üle aseme ääre kõikuvad jalad segavad üksjagu.

Kolmanda vaguni saatja KAIDO TOROP vagunisaatjaks hakkamisest:
„Keemiateaduskonnas tehti reklaami. Kursus või kaks vanemad, sõidavad praegu komandeeringurongis. Kinnitati, et saan sõita ja ka palk on hea.
Olin „rebane” ja kuhugi mujale ei osanud minna. Oma perfo tõin raudteerühma sellepärast, et vajan vahelduvaid muljeid ja ühe koha peal kaua ei püsi. See on ka minu jaoks ainuke reisimisvõimalus. Esimene reis oli Minskisse, üldvagunis. Vagun oli rahvast täis ja siis tuli veel vagunitäis juurde. Terve turismirühm. Rühmavanem teatas resoluutselt, et enne rong Vilniusest ei välju, kui kõik on peal. Skandaal! Minskisse jõudes olid mul silmad paistes. Eluisu võttis ära. Mõtlesin, et rohkem ka enam ei sõida. Kui Tallinnasse jõudsime, tuli Mari (komandöri asetäitja Mari Suurväli) vagunisse. Mina kurtsin talle oma häda. Tema oskas mind nii hästi lohutada, et nõustusin teisegi reisi tegema ja nägin, et see asi nii hull pole. Hakkasin rongiga nr. 34 („Estonia”) „Moskvat sõitma”. „Estonias” olid rongiülemad Linde ja Škopitš, kes mind töötama õpetasid. Esindusrong ikkagi. Augustikuu sõitsin „Tallinn” (nr. 67/68) peal. Meil oli väga hea rongiülem – Saul. Sügisel tegime preemiareisi Vilniusse.
Juhtus ka apse. Läksime Riias jäätisejahile. Müüjal sai parajasti jäätis otsa, aitasime tal laost tuua. Tagasi jooksime ähmiga valele perroonile. Nägime veel kiirust koguva rongi tagumist poolt. Kiire spurdiga jõudsime rongile ja halvim üllatus jäi ära.”

1.34. VRUDA …

KOMANDÖRI ASETÄITJA MARI SUURVÄLI: „Mis liigub, see kulub ja inimesed kuluvad raudteel kiiresti.
Probleemid algavad meil komplekteerimisest. Et sada inimest komplekteerida, selleks peab 150 läbi käima. Tegelikult pole see sugugi nii illusoorne, kui näib. Suvel on tudengitel praktika ja sada praktikast vaba inimest leida on ikka raske. Paljud on rühmas nii, et näiteks juunis töötavad, juulis on praktikal ja augustis töötavad jälle. Üks kuu kulub tervenisti sisseelamiseks. Kui me peame kellegi võtma rühma ainult kuuks ajaks, siis koormab see ainult instruktoreid ja vanu saatjaid, kes väljaõpet teevad, tulu jääb aga saamata.
Kui rühm loodi, oli enamik liikmeid tehnikumidest. Tehnikumi omadega on aga raskem, sest nad on harjunud, et nende eest kõik ära tehakse. Materiaalne vastutus on meil suur (ainuüksi vagun maksab 10 tuhat rubla) ja asjad kipuvad kaduma. Nemad aga ei saa sellest aru, miks nad peavad maksma ja vastutama, kui nad ise kaotanud pole.
Suhtlemine on omaette probleem. Seda ei õpetata ju kusagil. Näiteks tuleb inimene Moskvast, ta on suurlinnast tüdinud ja väsinud. Rongi jõudnuna tahab ta kohe kõike paremat: sooja teed, kallimaga kahekesi kupeesse, alumist nari jne. Selliseid huvitavaid situatsioonetuleb ette ja siis pead leidma pikka meelt, et olukorrast kenasti ja viisakalt välja tulla.”

… Peatus kaks minutitt. Ööhämarusest pealetulijaid pole. Kaido pühib tamburi nätsupabereist ja suitsukonidest puhtaks. Sõit jätkub.
KAIDO jätkab: „Nägin suvel väga erinevaid inimesi, häid ja halbu. Reisijatega suheldes sain juurde elutarkust, kogemusi ja silmaringki avardus. Oli muidugi igasuguseid apse ja möödalaskmisi, mis loodetavasti enam ei kordu.
Minu vagunis sõitis mees, kes oli Haapsalus puhkuse veetnud. Välimuselt umbes 55-aastane armeenlane (tegelikult 87-ne). Tema arvas, et tänapäeva inimesed oma rahmeldamise ja suurlinliku eluviisiga kaua vastu ei pea. Ta tutvustas oma päevakava: tõuseb kell neli hommikul, joob teed ja läheb viinamarjaistandusse. Kell kuus ärkab naine, keedab värske tee, joovad koos teed, siis läheb ta naabri poole vestlema. Lõunani. Seejärel magab. Õhtul, kui päike on loojunud, on keset küla lõke, mille ääres vanamehed tarku mõtteid vahetavad, juuakse veini, lauldakse. Siis on aeg magama minna, et hommikul kell neli tõusta.
Pole mingi ime, et inimesed saja- ja sajakahekümneaastasteks elavad. Täna on nagu eile, homme on nagu täna. Pole kuhugi kiiret.” Imeline? Üksluine?

************

Vaatan juba mitmendat korda kottpimedasse öhe, kuid ei suuda ikka veel orienteeruda, kuhupoole sõidame. Imelik? Igasugune taju on kadunud. Eksisteerib vaid külgsuunas loksumine, monotoonne jorin ja rataste rütmiline klõkk-klõkk-klõkk-klõkk …

MARI SUURVÄLI: „Rühm on kasvanud tehnikumist kõrgkooli. Algul oli 15% tudengeid, ülejäänud olid tehnikumiõpilased. Nüüd on jäänud 30% tehnikumi omi, oleme üliõpilasrühm. Tehnikumide komsomolikomiteedes jäävad perfod kuhugi pidama. Poleks ise otsimas käinud, oleks neid veel vähem.
Esimesel aastal meil noormehi polnudki, teisel aastal oli kolm, siis kümme, nüüd on noormeeste protsent juba 38. Polnud suurem asi teha üritusi ainult tüdrukutega.
Muutumistest veel niipalju, et eesti rühmast on kasvanud paljurahvuseline rühm. Esindatud on 9 rahvust üheksast õppeasutusest.
Probleemiks on ka see, et inimesed elavad eraldi. 1980 1981 tegime eksperimendi: elasime kahe brigaadiga Kõnnu kolhoosis. Sõidust vabal ajal käisime heinatööl ja saime toiduraha. See eeldab aga sõiduvahendit ja põhitööst (rongisõidust) vabu inimesi peaks ka rohkem olema. Tüdrukutele meeldis väga. Sõidukit depoost aga ei saa ja kolhoos ei suutnud ka alati anda.
Vaba aja veetmine ja ürituste korraldamine ongi kitsaskoht. Inimesed tulevad sõidust, nad on väsinud. Töö väsitab küllalt, sest algul ei osata oma energiat õigesti rakendada. Leningradi rong on nagu tramm. Peatub iga posti juures ja peatused on öösel. Kaks reisi järjest tähendab nelja magamata ööd. Kui midagi organiseerida, siis osalejaid leidub, aga paljud jäävad lihtsalt magama.”

Kaido loeb raha ja täidab arvestuslehte. Summad klapivad. Tulgu või revidendid!
„Moskva, Leningrad,” loetleb Kaido linnu, kus sel suvel käidud. Riiga pole läinud, eelmise suve mälestused veel liiga värsked.
„Olen sõinud nii „kupees” kui „platskaardiga”. Reisijad on reisijad, kuigi kupees peavad nad end märksa rahulikumalt üleval. Võib-olla seetõttu, et ei hakka just silma, millega tegeldakse. „Platskaardis” on tunduvalt huvitavam, kontakt reisijatega on vahetum, ise elu keskel.
Parim päev? Parim päev oli see, kuiüks EÕM-i rühm (Ääsmäe) Moskvasse sõitis. Vagun oli malevlasi täis. Lauldi palju ja organiseeritus oli tugev. Neljakümne viie minutiga oli pesu loetud (tavaliselt läheb kaks tundi). Hommikul esitati kirjalikult täielik nimekiri, mida ja kui palju söödi-joodi. Siis paluti luud ja kühvel ning veerand tunniga oli vagun korras. Oleks kõik reisijad niisugused.
Halvim päev? No seda annab mõelda, milline see kõige halvem on olnud. Ehk Leningradi reis, kus korraga tahtsid seitseteist (!) „jänest” vagunisse tulla. Jõuga. Tulin välisukselt ära ja jõudsin tamburi vaheukse lukku panna. „Jänesed” jäid tamburisse, kust hakkasin neid välja ajama. Minu jaoks lahenes kõik õnnelikult, mahajääjaile vist mitte.
Järgmine suvi? Tulen kindlasti raudteele, aga ainult komandeeringurongi.”

On öö. Magatakse … Peatus on alles kell 7.50. Bologojes. Ligi viis tundi puhkust.

MARI SUURVÄLI: „1984. aastaks on roosiline perspektiiv: 508. rong iga päev sõitu. Rongi „pea- ja sabasaatjal” peab olema kolm aastat pidevat staaži. Siis tehakse eksam ja saadakse „sabasaatja” tõend. Sellise eksamivõiksid ka tudengid edukalt sooritada – jälle perspektiiv. Ka restoranvaguni personali tahaks komplekteerida tudengitest. TPI ühiskondliku toitlustamise eriala tüdrukud saaksid üheaegselt praktikal ja malevas olla ning reisida ka. Tüdrukud on ise asjast huvitatud.
On veel komandeeringurong. Raudteemalevlaste unistus. Saab tükiks ajaks kaugemale sõita. Kakskümmend päeva kuni kuu ollakse komandeeringus. Lisatasu, 18-line brigaad ja kogu aeg ollakse koos.

Liidu kaugrongides organiseerivad malevlased isegi kingsepatöökodasid, laste joonistusvõistlusi, jutustavad mudilastele muinasjutte. Aga nad sõidavad Baikali äärest nädal aega Moskvasse. Meil seda võimalust pole. Järgmisel aastal tahame malevarongides spetsiaalseid raadiosaateid anda.”

03.30. Seisame punase tule taga ja ootame. Vagunis puhkavad reisijad. Mööda tuhiseb vastassuuna-line reisirong. Teda me siis viis minutit ootasimegi.
Jälle kupees. Joome teed (juba viies või kuues kord), vestleme. Kuid meie PEAME puhkama. Kobin ülemisele narile. Harjumatu keskkond, üleläinud uneaeg – magamisest on saanud kaunis unistus. Kell näitab juba neljandat hommikutundi. Järjekordselt seisame – Tosno. „Tehniline peatus,” teatab Kaido, ise parasjagu vagunisaatjale omaste nippide ja vilumusega hommikuks küttematerjali purustades.
Sõidupausi peetakse täpselt nii kaua, et jõutakse diiselvedur asendada elektriveduriga ja kontrollida ka pukside tehnilist seisundit. Seda tähendabki „tehniline peatus”.
Öine kaubajaam elab öist elu: valjuhääldi teatab midagi kaubarongidele, reisijate unerahu häirivad puksikontrollijate haamrite metalsed kõlksud ja vedurimürin. Raudteel pole tööpäeva ega töö-ööd, vaidon töö-ööpäev: keegiläheb magama, keegi tuleb soojast voodist, keegi on parasjagu ametis.
Vedur on juba ees, proovitakse pidureid. Ega ise taipakski, aga Kaido paneb asjad paika.

04.15. Liigume. Vaikselt ja sujuvalt veab vedur rongi paigast.

MARI SUURVÄLI: „Sel suvel silma paistnud autoriteedid valime järgmise aasta grupihingeks.
Hea näitaja on see, kui rühmast tuleb järgmisel suvel malevasse 40-50% üliõpilasi, siis on töö täie ette läinud, pisik hinge juurdunud – see ongi kordaläinud malevasuve tunnus.”

Mingi rappumine ja vibratsioon sunnivad just-just kinnivajunud lauge avama. Kell on alles kolmveerand seitse. Vedelen veidi ja silmad libisevad üle akna taga paistva maastiku kümne meetri kõrgusel raudteetammil. Väljas on karge sügishommik. Prrr … ! Sääsena pirisev suveniiräratuskell katkestab mõtisklused ja Kaido une. Vagunaisaatja üürike puhkus on lõppenud.

7.50. BOLOGOJE.

KOMISSAR EDUARD BRINDFELDT: „Komissari töö teeb raskeks see, et rühm on laiali. Regiooni kokkutulekust, veepeost ja suurest kokkutulekust ei saanud kõik soovijad osa võtta, aga oleme püüdnud ikka nii sättida, et ühel suuremal üritusel on tahtjad ikka osalenud.
Igal rongibrigaadil on oma komissar. Kui on tugev brigaad nagu ehitusrühmaski, siis organiseeritakse rongiski kõikvõimalikke üritusi. Hea brigaad on Leningradi rongis. Virtsus pidasid nad kalurikolhoosi noortega kohtumisõhtu, puhkeõhtuid on organiseerinud, Vääna-Jõesuus käinud.
Sotsialistlikus võistluses arvestatakse, kui palju on kiitusi ja kaebusi, sanitaarnõuetest kinnipidamist, ühiskondlikku aktiivsust, kondiitritoodete realiseerimist jms. Käib ka võistlus „Brigaadi parima” nimetuse eest, hinnatakse distsipliini, vormirõivastuse kandmist, suhtlemisoskust, teeninduskultuuri, jooksvate ülesannete täitmist jm. Parimad brigaadid saavad ekskursioonile Vilniusse, brigaadi parimaid premeeritakse veel rahaliselt. Kel palju akte, need ekskursioonile ei saa, sest vagunis on ju ainult 52 kohta. Vilniuse-sõiduks eraldatakse meile platskaartvagun.”

*************

Rongis silmad nii mõndagi. Kuhu kaob mõnede reisijate kultuur? Jääb see ehk koduseinte vahele? Pole seda olnudki! Räpakus, korratus, kohati isegi sigadus jääb sellistest reisijatest visiitkaardina kupeedesse, tamburitesse …

************

Üks väike poiss küsis Kaidolt: „Kes sa oled?” – „Vagunisaatja.” – „Selliseid vagunisaatjaid pole olemas.” Kostis poisike veendunult. Mis parata, kui saatja ametis on harjutud nägema korpulentseid vanemaid naisterahvaid.

************

Tund enne Moskvasse jõudmist olid kõik vagunisaatjad pesu korjamise, lugemise ja pakkimisega hõivatud.

RONGIÜLEM N. PELEVINA, kellel 1984. aastal täitub 25 aastat raudteestaaži. „Tanja Aleksejeva, Erik Bondaruk, Tiia Tõnts, Ülle Koosalu, Sergei Badulin töötavad väga hästi. Nendest, kes mul üks-kaks korda sõidus on, ei oska midagi öelda. Brigaadis on üks tüdruk, kes ei oska seda tööd ja ta ei sobigi sellele tööle. Mis veel öelda? Ainult head. Tanja Aleksejeva ja Erik Bondaruk töötavad mul juba teist aastat. Tiaa Tõnts ja Ülle Koosalu on väga hoolsad, töötavad täie pingega ja suhtuvad oma ülesannetesse väga korralikult. Nad taheti mult ära võtta. Hea, et ei lasknud. Kui nendesugused järgmisel aastal tulevad, on väga hea. Aga kes raudteele juhuslikult on sattunud, teeb halba endale ja teistele.”

************

Viimane tambur. Rong kihutab kaugusesse, jättes relsid huugama, ootama järgmisi ronge ja reisijaid. Silmapiiril ühtuvad rööpmepaarid kui pilvedesse viiv redel.

************

MOSKVA. Reisijad väljuvad vooluna perroonile.
Mõned tüdinult, mõned elevil: Moskva! Lilled, tervitused, suudlused ja kallistused … Teenistusvalmilt ootavad kärumehed. Meid ootab ees seiklusrikas päev Moskvas ja tagasisõiduöö.

EDUARD BRINDFELDT: „Oleme agaralt osalenud ülemalevalises liikumises Minu kodumaa NSV Liit”, sest meil on selleks eriti soodsad võimalused, reisime palju, näeb palju huvitavaid linnu, kohti.
Piduliku koosolekuga tähistasime Eesti NSV 43. aastapäeva. Raudteelaste päeval oli miiting, andsime depoos kontserdi. Suure Isamaasõja päevil kurski kaarel saavutatud võidule pühendatud nädalal käis malevlastega vestlemas sõjaveteran F. Nikolajev, kes sõjapäevil võttis osa Kurski kaare lahingutest. Oleme kohtunud teiste rühmadega: Iru ja Güstrowiga. Laupäevaku sissetuleku andsime Gagarini linna fondi.”
************
Neljapäev, 25. august.
11.30. TALLINN. Väsimus, tülpimus. Peas keerleb seedimata muljete virvarr. „Oli hea reis. Polnud virisejaid ega kiusajaid,” on Kaido hinnang.
Koristamine, voodipesud pesulasse, puhas pesu vagunisse, poole viieni õhtupoolikul on päev sisustatud. 16.30. Võime kergendatult hingata. Reis on lõppenud, reis algab …
Kell 20.50 asub Kaido Torop tagasiteele Moskvasse. Ta ei tea veel, et sellel sõidul tabab vagunit tehniline rike. Ta ei tea veel, et Moskva depoos tuleb veeta ligi nädal, vahetusriieteta ja peaaegu rahata.

EÜE `83 KOMANDÕR MADIS KALLION: „Tore, et on kujunenud kindel juhtkond: Mari ja Jaak Suurväli. Neil on ka kindel aktiiv.
Kuigi päris ehitusrühmaga raudteerühma võrrelda ei saa, jäävad malevlased loodetavasti suvega rahule.
Arvan, et rühma tuleb kindlasti jätkata ja tahaks loota, et juhtkond jääb samaks. Raudteetöö peensusi aastaga nii selgeks ei saa.”
Tõsist tööd jätkub raudteel kõigile: nii koondrühma staabile, rühmastaapidele ja malevlastest vagunisaatjatele. Mõni harjub kergesti, mõni ei suudagi harjuda. Kes harjub, tuleb järgmisel aastal tagasi, kes ei harju, töötab ühe suve ja otsib paremat. Kas ja kus „see parem” on, seda on raske öelda.
Huvitavamaid, vaheldusrikkamaid, muljete- ja reisirohkemaid malevasuve veetmise võimalusi pakub vaid raudteerühm.

NB! Postitamiseks logige sisse või registreeruge liikmeks.