Meediakajastus EÜE lehes

Pilt
Sutsa 04.11.2012, 20:31

JÄNES RONGIS ?
Eve Osa
„Noorte Hääl Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevas” Nr. 6, 22.juuli 1982

EÜE RAUDTEERÜHM?

Teatmik annab tema kohta üpris nappi teavet: üks Tallinna regiooni rühm, keda juhivad komandör Jaak Suurväli (lõpetanud TPI) ja komissar Riho Kondor (kah TPI lõpetanu). Mari Suurvälja kui komandöri asetäitjat töö alal seal kirjas ei seisa. Niisiis –

MARI ?

Tema juurde juhatavad küsija kõik need asjamehed, kes ühe või teise küsimuse vastust kindla peale anda ei söanda. Temaga peavad malevlasi puudutavais asjus nõu raudteetöötajad. Tema käest julgeb abi nõutada raudteerühma rebane, kui oma mõistus enam ei võta. Sest Mari on EÜE kirjades kaheteistkümnendat aastat ja raudteerühmas seitsmandat, olnud selle komandörgi.
Koolituselt on ta TPI lõpetanud elektrotehnikainsener ja TRÜ diplomiga psühholoog. Veel on ta komandör Jaagu abikaasa ning koolipoiss Kristjan-Eriku ja kolmeaastase Marguse ema.
Kui kõikvõimalikud funktsionäärid läbi jututatud, jõudsin minagi Mari palge ette …

RAUDTEEMALEVLANE ?

Kümme aastat tagasi oli vaid tehnikumiharidusega. Nüüd trügitakse rühma TPI-st ja TRÜ-st, kõik kõrgkoolid on esindatud. Tänane raudteerühm on suurem kui ta eelkäijad, ja ka paljurahvuselisem. See on kasv, mida Marigi on suunanud. Pahandusteregister ütleb, et viimase aja raudteemalevlane on suhteliselt tublim kui kunagine, suuremaid möödalaskmisi pole viimase paari aasta jooksul juhtunudki.
Raudteemalevlane on kümne suve kogemustest selgeks saanud, et ta on mõneski punktis võrreldes ehitajamalevlasega eelisolukorras. Rong sõidab ikka, sadagu sel ajal ehitusobjektil või pussnuge taevast alla ja viibigu kivid-betoon teadmata punktis N. Raudteemalevlase rahakoti paksus sügisel sõltub tervenisti tema enda usinusest suvekuudel. Ja see kott on ikka keskmise ehitajamalevlase omast paksem …
Raudteemalevlane arvestab plusse edasi. Tal on sõita Moskva, Leningradi ja Riia otsad. Päev suures linnas … võimalus üht-teist näha. Komandeeringurong on tõmbenumber. Mullu käidi Sevastoopolis ja Maikopis, mõni suvi tagasi sõideti Näljastepi kaudu Taškenti. Tänavu on veetud laulu- ja tantsupeolisi, aga arvata võib, et lõunamaa-sõidud ei jää tulemata.
Raudteemalevlane mõistab, et tipp-topp brigadir on tema jaoks vähemasti pool võitu. Ja paneb oma nime kõigepealt Ida Lukina juurde soovijate kirja. Ida lukina on kõik need kümme suve malevlaste brigadir olnud, nendega koos Virtsu depoo suvemajas reisivabu päevi veetnud, üldse tudengite ettevõtmised kaasa teinud.

Väikese ülemuse rollis raudteemalevlane taipab üsna pea, et asju tuleb korda ajada Tallinna vagunidepoo parteiorganisatsiooni sekretäri Pjotr Baldiniga või minna ülem Vladimir Demidovitši või tema asetäitja Ülo Pettai jutule. Vagunisaatjate reservi ülemat Hilda Gruzovat on ta aga harjunud emaks kutsuma …
Raudteemalevlane peab vaimu valmis seadma tunnistamaks tõsiasja, et reisijal on alati õigus. Et tee peab saama soovijaile serveeritud, olgu sul tuletegemismaterjali või mitte ja kapriisitsegu keedunõu, too „Titaan”, kui palju aga heaks arvab. Pesuga peab kõik klappima. Rongivaguni sisustus maksab kümme tuhat rubla, ja kui midagi peaks juhtuma, oled sina see, kes need rublad maksab. Sanitaararsti valge rätik ei tohi tooni võrragi värvi muuta, kui sellega vagunipinnast üle tõmmatakse. Jäneseid ei vea sa oma vagunis a priori.
Raudteemalevlane on enne selleks saamist kuulanud ära 40 tundi teoreetilisi õppusi, sooritanud eksami ja proovisõidu. Tohtrid on teda üksipulgi uurinud ja andnud tõendi, mis maksab kolme aasta vältel. Oma malevassepääsemise peale mõtleb raudteerühma tahtja tükk aega enne teisi, hiljemalt aprillikuu alguses.

Aga sa ise … kas sa pole juhuslikult isegi Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevas pikk-kõrva staatuses? Mari meenutab omapäi-olemise ajalugu. Vähemasti poole oma eksisteerimisajast on raudteerühma tulnud teatmiku järgi otsida Tallinna regiooni alt. See on side, olgugi mitte terasahel, mis EÜE-liikme tunnet annab. Sisuliselt on raudteerühm nagu iseseisev regioon, tema brigaadid (neis on mõistagi juhtkolmik vanem-abi-komsorg) nagu malevarühmas. Üksteisega kohtuvad brigaadid vaid juhtumisi sõitude vahel, mõnega ehk mitte enne, kui sügisel lõpupeol. Kokkutulekule saab üks brigaad vaid poolteiseks päevaks, siis astub vahetus asemele. Palju aitaks oma elamine, nagu igal EÜE rühmal muiste. Ühiselamu pole see … See rühmakodu ei tohiks asuda liialt kaugel, sest sinna tuleb ju millegagi pärale jõuda. Bussi kasutamisega on aga kitsas käes.

Raudteerühma õige kodu leidmisel peaks EÜE Keskstaap appi astuma, regioonistaabilt oodatakse selles suhtes loomulikult ammugi toetavat kätt. Kokkuvõttes on raudteerühma funktsionäärid aga kõigi nende aastate vältel omandanud püsivaid teadmisi isetoimetulemise valdkonnas. Ja selle kõigega on ülemad ja kangemad staabid kahjuks liiga enesestmõistetavalt ära harjunud.

EÜE-rongi järel silkavad siiamaani TPI vene osakondade tudengid. Noormehed. Raudteerühm võtab neist ühe jao vastu. Selles suhtes, et raudteerühm üks tütarlaste lendjõuk oleks, on olukord kõvasti muutunud, paaril viimasel suvel on poisse õige hulganisti. Tänavu tegid omad korrektiivid ülikooli juubel, hulk potensiaalseid vagunisaatjaid töötab juubeliobjektidel. Aga neid, kes kasutavad väiksematki võimalust tagasi tulla, on palju. Mari järel Katrin Golovanova – kuuendat aastat. Tema õde Klara (mõlemad on TRÜ vene filoloogid), Tatjana Arefjeva – viiendat suve. Neljandat aastat tulid raudteemalevasse TPI peenmehaanik Jaan Lindström, TRÜ lõpetanud füüsik Eve Sildnik, TRÜ V kursuse majandusküberneetik Tiiu Harkmann, teisedki. Ju on siis Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva jäneseseisuselgi oma võlu …

NB! Postitamiseks logige sisse või registreeruge liikmeks.