Meediakajastus ajalehes Noorte Hääl

Pilt
Sutsa 04.11.2012, 19:20

KÜMNES SUVI ÖÖBIKULAULU JA HIRMUUNENÄGUDEGA
Eva Osa
„Noorte Hääl” 15.juuli 1982

Need, kel tihtipeale Moskva, Leningradi või Riia vahet sõita tuleb, on kahtlemata juba jõudnud nentida tõsiasja, et näe, üliõpilased jälle ametisse asunud! On jah, ja juba kümnendat suve. Kohe kui eksamid läbi, ilmuvad vagunisaatjakambreisse Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva vagunisaatjad. Olümpiaaasta kevadel kirjutas üks neist, tollane ajakirjandustudeng Reet Rihvk raudteerühmlaste argipäevadest ja töö-öödest „Noorte Hääles” pealkirja all „Ööbikutest hirmuunenägudeni”.

Kuidas selle ööbikulaulu ja hirmuunenägudega tänavu lood on? Need tütarlapsed, kes juuresoleval pildil näha – Ulvi Köits, Katrin Kaju, Ene Lindre, Vilja Ilumets, Tiiu Harkmann ja Urve Külv ning raudteerühma komissar Riho Kondor ütlesid, et mõlemaid tuleb endiselt ette. Nii lindude laulumeistri laksutamisest kaikuvaid öiseid jaamaesiseid kui ka Baskerville`i koerana viirastuvaid revidente. Vastutus. Sul on vagunitäis inimesi, muidugi ei taha sa kedagi kahtlustada … aga siiski kaob aeg-ajalt midagi, mis vaguniseinte ja põranda küljest lahti käib. Iialgi pole sa kindlustatud keedunõu, tolle „Titaani” üllatuste vastu, sest tol riistapuul pole ju kombeks endale silti kõhule riputada:”Torud umbes”. Ikka veel juhtub, et kassad teevad piletimüügis näpuvigu ja ühele platsile vagunis pretendeerib mitu piletiomanikku. Ülemised lavatsid ja külgmised kohad on endiselt sõitjate ebasoosingus, mõistagi soovitakse neid kellegagi ära vahetada. Ja niiskevõitu pesu pärast tuleb nurisemist kuulata ikka sul kui selle kätteandjal, mitte pesumaja inimestel.

Nojah. Raskused on jäänud, kuid raudteerühm püsib ka. Väga paljud ei tule ainumaks suveks, vaid teist, kolmandat, neljandatki korda. Just niipalju, kuipalju kõrgkoolist võimalik. Sest on õhtu ühes ja hommik hoopis teises linnas, sootuks neidudele kondikohasem töö kui betooniloopimine vibraatorlati tirimine, mille eest aga makstakse vähemasti niisama palju palgarublasid. Mine sa tea, ehk määrab teinekord mõni öine ööbikuhõiskehetkki tulevasuvise tagasituleku.
Igatahes on EÜE raudteerühm nüüd kümneaastane ja võrreldes oma algusaegadega, mil teda juhtis ka praegune ELKNÜ Keskkomitee sekretär Kersti Rei, rohkrearvulisemgi, saja kahekümne likkmeline. Rühmapääsemisega olnuks tänavu kõvasti tegu, kui mitte Tartu Riiklik Ülikool ei teeks pingsalt viimaseid ettevalmistusi oma 350. aastapäeva tähistamiseks. Üliõpilased ei saa seda kõike mõistagi vaid rongiaknast jälgida.

Kõik need kümme aastat on raudteerühmal olnud emagi. Just nii vagunisaatjate reservi ülemat Hilda Grusovat kutsutakse ja see ütlebki tema iseloomustuseks põhilise. Sama kaua on teadjamad ja staažikamad raudteemaleva kandidaadid soovinud tingimata Ida Lukina brigaadi ja Ida Lukina ise üliõpilaste ettevõtmistes kaasa löönud. Praegu saab asjad hästi aetud Tallinna vagunidepoo parteiorganisatsiooni sekretäri Pjotr Baldini või ülema Vladimir Demidovitši või ülema asetäitjaga reisijateveo alal Ülo Pettaiga oma muredest rääkides.

See, et keegi töötab raudteerühmas nii- või niimitmendat suve, tähendab teistpidi, et ju pole sellele malevlasele ka varem kehva töö pärast etteheiteid tehtud. Viimase paari aasta jooksul pole mitte ühegi tudengiga suuremaid pahandusi olnud. Kuuendat suve EÜE vormis sõitva Katrin Golovanova (lõpetanud TRÜ-s vene filoloogia erialal), viiendat suve raudteemalevlaste Klara Golovanova (Katrini õde ja õppinud samuti vene filoloogiks) ja Tatjana Arefjeva (tema sai tänavu TPI diplomi), neljandal aastaringil Jaan Lindströmi (TPI peenmehhaanik), Eve Sildniku (TRÜ lõpetanud füüsik), Tiiu Harkmanni ( TRÜ majandusküberneetik) ja hulga teiste niisama kohusetruudega ammugi mitte.

Raudteerühm on sisuliselt nagu omaette väike regioon: jaguneb pisemateks üksusteks, rongibrigaadideks, kellel on oma rühmavanem ja rühmavanema abi ning komsomoligrupi organisaator. Vormiliselt on ta aga siiski vaid üks rühm Tallinna regioonis. Rühma komandör, TPI lõpetanud Jaak Suurväli on oma ametipostil juba neljandat aastat. Komissar Riho Kondor (ka TPI haridusega noormees) saab sama malevastaaži, kui liidab eelmised ehitussuved juurde. Aga komandöri asetäitjal Mari Suurväljal tuleb 12 EÜE aastat, neist 7 raudteerühmas! Kokku seda rühma naljalt võtta ei saa, vähemalt suvekuudel mitte. Ikka on üks brigaad sõidus, teine sõidu ootel puhkamas. Brigaaditi koosolekuid, puhkeõhtuid ja muid asju ette võetaksegi.

Kui harilik EÜE rühm võib erandkorras lubada endale töö juures ka nn. partisane, siis siis raudteerühm tohib oma ridu täiendada kaheteistkümnendal tunnil vaid vanade raudteemalevlastega. Selleks, et vagunisaatjana sõita, peab tudeng olema kuulanud nelikümmend tundi õppusi (need algavad juba aprillis), sooritama proovisõidu ja teooriaeksami, käima läbi arstlikust komisjonist, mis on raudteemalevlastele hulga keerukam ja rangem protseduur kui autojuhilubade taotlejaile, korda ajama sanitaarraamatu. Arstikomisjoni otsus on jõus kolm aastat, eksamit-õppusi ei tule ka iga aasta uuesti teha.

Kaks tundi enne rongi teeleminekut koguneb brigaad koosolekule. Rongiülem loeb oma rahvale sõnad peale. Vagunid läigivad puhtusest.
Esindusrong „Tallinn”, see siniste tornidega kardinail, oli Balti jaamas just tühjaks saanud. Kui Ulvist, Katrinist, Enest, Viljast, Tiiust, Urvest ja Rihost pilt tehtud sai, läksid nad kärmelt oma tööposte taas läikima lööma. Sanitaararst nõuab, et kõik, mis vagunis on metallist, peab särama, ja vaatab puhtust üldse tuhande ja ühe kandi pealt. Tema on hirmuunenägude üks peategelasi. Õigusega.

NB! Postitamiseks logige sisse või registreeruge liikmeks.