Sinu eredaim mälestus

Oll kommenteeris 02.06.2013, 09:26Vasta ›

Malevapulm

Reedel, 13.-15. aug. 1980. a. toimus Kallaste rühma elus suursündmus. Mängiti maha malevapulm. Peig oli Kallaste rühmast ja pruut Kõlli rühmast. Pruut oli pärit von Gaifenbergide suguvõsast. Mängult võis pulmaaeg olla enne ilmasõda, nii 1920…1930. a. paiku. Pulmi oli juba tükk aega oodatud ja seetõttu pidi pidu tulema põhjalik ja äge. Ette öeldes nii ka juhtus: pidu kestis hommikuteni ja mälestused jäävad surmadeni. Aga pulmatrallist järgemööda.
Pulmade organiseerimiseks oli moodustatud toimkond, kelle liikmete vahel pulmpeo korraldamise ülesanded ära jagati. Leppisime eelnevalt Kõlli rühma komandöriga, Rene Arais’iga kokku, et laulatus toimub Jüris mingi sakraalehitise varemetes ja pulmapidu Kallaste rühma lokatsioonikohas. Toon siin ära ka Kallaste -80 rühma asukoha lingi, et soovijatel oleks võimalik teada, kus ja mis toimus (Katastri tunnus 19801:002:6670).
Pulmadeks valmistumine kestis mitu nädalat. Riietuma pidime mängitavale ajastule kohaselt. Maia Luzkoval oli Tallinnfilmis keegi tuttav ja nii me siis tema kaasabil Tallinnfilmi poole pöördusime. Meie soovidele vanu riideid laenata tuldi lahkelt vastu. Narva mnt 150/130 rekvisiitide laost saime kätte kõik meile vajalikud pulmariided: silindrid, munga-ja nunnarüüd, frakid, seelikuid jms värki. Mäletan, et küsisin ka saksa ohvitseri mundrit, aga seda keelduti mulle andmast. Võtsin siis kasutamiseks äiale kohase fraki koos silindriga ja muu sinna juurdekuuluvaga.
Transpordiküsimused lahendasime suhteliselt kiiresti. Ranna sovhoosist, peremees Vello Linnu käest ei julgenud musta Volgat minna küsima, kuigi esimese hooga oli nii plaanis tegutseda. Tabasalus olid mõned meie rühma liikmed tähelepanu äratanud, mis rikkus natuke meie renomeed. Lind oli üsna äkiline vend ja seetõttu võis tast kõike oodata. Mängitava ajastu pilti oli musta Volgat ka võimatu sobitada. Niiet antud variant jäi kiiresti kõrvale kui ebasobiv. Leidsime kohe parema lahenduse. Kaupa tegime hoopis vanasõidukite klubi Unic’u meestega ja saime nende käest rentida ikka väga uhke ennesõjaaegse limusiini. Musta värvi, nikeldatud- kriiskavalt särav- ja pealt lahtine. Mis sa veel tahad? Juht oli ka autoga kaasas. Esindusautosse pidid ära mahtuma pruut ja peigmees koos minu (peiu isa) ja Leeloga (peiu ema). Ülejäänud külalised sõitsid bussidega; üks neist oli vist RAF buss, mis laenati Kabalast.
Muusika üle, mida pulmas mängitada, vaidlesime kaua. Kas tellida akordionist Sulev? Kes see Sulev oli – ei mäleta. Pärast jõudsime otsusele, et baaris ja ruumides sees mängitamiseks pidi muusikat organiseeerima Kõlli rühma. Kaalumisel oli ka ansambel Sigudiku (oli tollal Ranna rühma bänd) palkamine. Vahepeal mõtlesime isegi Ranna sovhoosi puhkpilli orkestrit mängima kutsuda, aga lõpuks langes kaalukauss hoopis tollal tuntud ansambli ,,Puraviku“ kasuks.Tollal teada-tuntud süldibänd. Neile oli õuenurka ehitatud omaette lehtla. Et kui vihma hakkab sadama, siis on peavari kohe omast käest võtta. Kas sadas või ei –ei mäleta- ju siis sadas.
Söömine-joomine oli kavandatud õue. Pikad lauad olid kaetud paekivimüüriga piiratud õuealale. Õuenurgas oli meil oma kätega laotud kamin ja eemale tehtud lõkkease. Tulevärki oli küllaga. Ka kased tõime kusagilt tuppa ja õue, et oleks ikka nii nagu peab. Värava kohale paigutasime loosungid ja plakatid. Mõned neist. ,,Ää mine, ää mine tütreke, ää mine joodikule mehele!“ Firma Gaif & pojad soovitab: palju pisikesi Gaife“.
Lauanõudest niipalju, et neid varuti, ilmselt Ranna sovhoosi sööklast, täpselt 80 inimesele. Ranna sööklast võtsime mitme päeva söögi välja: suitsukanad, leiba, saia jms. Menüüs olid veel võileivad, kartuli salat, tikrid (!), hapukurgid. Sööklarahavas usaldas meid. Olen täiesti veendunud, et niipalju meil lauanõusid, nuge, kahvleid tagasi viia ei olnud kui me sööklast saime, aga kuidagi me vahe ära klattisime. Klapp oli sööklatädidega väga hea. Nad said aru, et lihtsalt hea peo juures kaovad mõned asjad ja inimesed vahel ära. Õlled tõime (eestvedajaks oli Mati Kinkar) veoauto kastis vaatidega otse Saku õlletehasest. Muidugi oli lauale panna ka viina ja šampust. Loen täna märkmikust: linnast tuua kommikarp, šampus, lilled, musta värvi. Mis siis saab kui silindreid ei saa??! Kas ma musta värvi sain, seda ei mäleta, aga silindrid me hankisime. Esimesel korral me laost kõiki vajaminevaid silindreid kätte ei saanud.
Igasugu asju tuli pulmadeks muretseda: piibel, laululehed jms pudi-padi. Ka viiul toodi kusagilt ära. Laulatusel läks seda vaja. Orgunnimine oli ikka väga kõva. Kõik tegvused oli läbi mõeldud ja kõik vajalik sai lõpuks muretsetud. See oli selline õhinal tehtav mäng, et vaata, et hakka uskuma, et kõik on päris. Isegi vahtkustutid tarisime kohale, et kui peohoos maja põlema paneme, siis on millega kustutada. Naabruses elav ,,kapitalist“ värises mitu päeva, et midagi hullemat ei juhtuks kui juhtus: osa peolisi lihtsalt trügisid tema hoovipeale või küüni puhkama. Ei rohkemat. Ega me naabreidki ilma jätnud, said juua-süüa, head juttu pealekauba. Saime lõpuni päris talutavalt läbi.
Peo jaoks ehitasime elamise juurde ka pealtnäha ehtsa taksopeatuse. Tekst oli nii eesti kui ka vene keeles, valgustus sees ja puha. Läks täitsa asja ette-peoajal vooris taksosid edasi-tagasi ja see võis olla märgiks kus kinni pidada kui külaline ei orienteerunud ajutiselt enam hästi ajas ja ruumis. Hiljemgi oli hea seda taksoposti vaadata kui pulmad olid ammu juba möödanikuks saanud.
Ettevalimistused olid tehtud ja pidu võis alata.
Kell 14.15 istusime audodesse ja sõitsime Kõlli rühma pruudile järele. Rongkäik oli uhke: ees sõitis pulmavanikutega kaunistatud lahtine vanaaegne limusiin, milles istusid pidulikult riietatud härrad ja daamid. Selle järel busside rivi ka suurepärase seltskonnaga.
Kõllis võeti meid vastu ootuspäraselt. Õhkkond oli pidulik ja erakordne. Meenutan siin hea sõnaga komandöri Rene Arais’i, meister Priit Alast ja komissar Evi Jürgensoni, samuti kõiki teisi rühmaliikmeid, kes meie vastu nii lahked olid.
Kell 17.00-ks läksime rongkäigus ütleme ,,Kõlli toomkirikusse“ (Jüri alevikus või selle läheduses olev tollal põhjalikku remonti vajav kabel või kirik), kus toimus noorpaari laulatus. Piiskop pani noorpaari paari ja luges oma sõnad peale. Koor laulis viiuli saatel ,,Ave Mariat“ ja kõigil oli hea tuju. Sõrmused pandi sõrme ja noorpaar tegid musi.
Peale tseremoonia lõppu võtsime kursi Tallinna poole, et pealinnas ka end näidata. Kuidas muidu? Ja kui mes siis maaliinide bussijaama juures tiirutasime ja signaalitasime, siis vahiti meie rongkäiku ikka päris kõvasti. Ei saadud ju täpselt aru, mis toimub. Nagu oleks päris, aga midagi on ka nagu viltu ka. Eriti kõvasti tuudutasime miilitsamaja juures. Kui keegi mäletab, siis Tartu mnt ja nüüdse Odra tn nurgal oli Vene ajal miilitsaosakond. Kõva autoode signaalitamise, kõvakübaratega lehvitamise saatel võtsime suuna Tabasalu poole, et peoga jätkata. Läbi linna mes siiski ei julgenud sõita. Arvasime, et sellest võiks jama tulla.
Koduuksel ootas meid ees üllatus. ,,Kapitalist“ sai kuskilt teada, et on meie rühmas on pulmad ja tahtis pudelit saada. Teeotsa pidas ta meid kinni ja tseremoonia võis alata. Veel oli ta tirinud välja puupaku, mille peal pidi peig jändriku ära lõhkuma ja pruut nukku mähkima. Kirves oli nii vilets, et pakk jäigi lõhkumata, aga see-eest sai nukk korralikult mähitud. Peopaika jõudsime õhtul kella kaheksa paiku, kus kohe läks tralliks lahti. Õues olid lauad kaetud ja lõke põles. Ka kaminasse oli tuli üles võetud. Loomulikult oli ka baar avatud. Baari eest vastutas Mati Kinkar. Super. Sõime, jõime, ,,Puravik“ sättis ka pille, et mängima hakata. Pidu läks täiega käima ja kestis erineva intensiivsusega mitu päeva.
Enne keskkööd tulid pruutpaari õnnitlema ka registaabimehed.
Loodetavasti läksid kõikidel pidulistel plaanitud mõtted täide ja igaüks sai mis tahtis. See oli selle 1980. a. suve ilusaim lugu.

Ajaloolise tõe huvides ja meenutuseks järeltulevatele põlvedele toome ära ka peategelased:
Peig (peamusitaja)–Jaanus Niinemets
Peiu isa, äi–Olev Saago (Oll)
Peiu ema, ämm- Leelo Andrekson
Pulmatola, Krahv Voblavsky- Andres Koger (Vobla)
Baarmänn, krahv von Wirkus-Kalev Virkus
Väljaviskaja, vana konstaabel-Mati Kinkar
Mustervõrgutaja – Maia Luzkova (Saia Buloskina Baton)
Mustervõrgutaja–Ragna Kuhi (Kuhik, Ragna Ivanovna)
Kamina vanake –Ardo
Saslõkikeeraja-Innar Rohtla
Valvejoodik – Rein Tiisvelt
Valvejoodik-Tiina Meres (jänku-jota)
Käkikeeraja neiu Irina –Irina Kalk
Pulmapipar-Maie Nogelainen
Nunn –Helle Grossberg
Vanaeit (mustlane) –Eve Rohtla
Külaline -Tiina Saago
Ja hulk teisi peolisi.
Kõllist olid järgised tegelased: toostimeister No-nohh, Isamees, Kibemees, Amor, pruudi isa –Endrich Ado von Gaifenberg, pruudi ema- Agathe Katarina von Gaifenberg, kaminavanake parun Saar, valvejoodik Rein von Riisenberg, pulmapipar neitsi Maarja Magdalena, nunn neitsi Helena, vanaeit leedi Eeva jt.

Sügisel pidasime ära ka päris pulmad. Nüüdseks tuntud ärihai, Andres Koger võttis ära Kaja, ja nii me siis, septembris 1980 a. pulmatasime ka päriselt.

Malevapulmade lõppemisteni ja Eesti uue aja alguseni oli jäänud veel 11 aastat.

NB! Postitamiseks logige sisse või registreeruge liikmeks.