Sinu eredaim mälestus

Pilt
Epp 26.06.2013, 23:34

Mina olin sellel aastal Sindi EÕMis. Koduke ei ei asunud kaugel Seljametsast. Lõunat sõime kohalikus pentagonis (kuuenurkne rajoonikeskus). Komandõriks oli meil Reet Kull, väga tore ja tark inimene. Rühm ei olnud just..no vahel hakkas igav, siis sai “suurtel poistel” Seljametsas külas käidud, andis jala kõndida. Eks oli seal rühmas ka oma kooli poisse. Jõudsime kohale ka malevapulma õhtul. Miskit erilist just ei meenu, aga õhkkond oli võrratu.

- kommenteeris 30.04.2018, 10:51Vasta ›

Mulle oli sündmuseks terve see suvi. Me olime ikka tolleaegsest sotsühiskonnast täiesti väljas.Looduses!Omaette. Andres ja Indrek käisid vahel pisut mureliku näoga ringi. Ööbisime koolimajas. Puidust suur hoone. Ilmselt Eesti Vabariigi ajal ehitatud. Ma ei kujuta ettegi, mis vahenditega ja kuidas meid pidevalt toiduga varustati ja kuidas me saime alati transpordi, kui vaja läks. Muide, see malevapulma pilt on Kaera-Jaani ja vist Pudlaga. Süüa tegime ise. Ma mäletan, kuidas Pintsel kunagi makaronid külma veega keema pani. Ma ise ei ole malevarühmas enne olnud, aga see oli täielik ilmutus, terve see suvi. Meil oli ju Soots oma kitarri ja imelise lauluhäälega. Joodeldas. Lauldi Rentaabluse ja metsavendade ja ma ei tea mis kõiki laule veel. Sindi objektil oli kole palju savi ja märg oli ja kui oli vaja minna maleva kokkutulekule tegin ma meie rühma poiste savipead. Kaera-Jaanile panin karikakrad silmadeks ja Raimo Hansonile tegin hästi lennukad vuntsid. Indrek viis selle kõik komisjoni ette ja me saime vist veel II koha. Me oleme oma Seljametsa rühmaga kokku ka saanud, aga ma ei mäleta, millal see oli, aga jälle olid organiseerijateks Andres ja Indrek. See oli kusagil soisel maastikualal Tori kirikust mitte kaugel. Me ööbisime seal mingites kergetes majakestes ja hommikul, kui ma välja tulin, ütles Andres, kes istus tüdrukutega selle asunduse keskel, et vaata. Vaatasin ja seal olid sookured udusel aasal. Ma ei ole midagi sellist elus näinud. Ja hommikul sai arbuusi. Mina isiklikult Andrese käest. Nii tore oli kõigiga taas kohtuda. Ma mõistan, et see oli suur organiseerimine, aga me kõik oleme selle orgunni eest tänulikud. See on väga omapärane tunne, kui algul ei tunne ära, aga siis hakkab kõik aeglaselt meelde tulema ja aeg vajub nagu vahepealt ära. Kahjuks ei olnud sellel kogunemisel kõiki kohal. Ma ei mäleta nagu Raimu Hansonit. Aga ükskord, ma ei ole ju ise Tartust, nägin teda nii paarkümmend aastat hiljem ja ta ütles mulle tänaval tere nagu vanale tuttavale. Kõike kõige paremat Teile kõigile ja olgu muld kerge neile, keda enam ei ole.

NB! Postitamiseks logige sisse või registreeruge liikmeks.