Sakla 1976 meenutustes 37 aastat hiljem

Pilt
Heldin Allik 03.06.2013, 16:45

EÜE 1976 Sakla rühma MALEVASUVI
Jüri K., Mardi, Arvo, Mare, Ülo, Kersti, Liivi, Riita, Jüri V., Peetri, Reinu, Eero, Milvi, Liilia, Tõnu, Meelise, Leelo, Margiti, Heldini, Silvi meenutustes
37 aastat hiljem ja võimalikult nende endi sõnadega
*
*
I osa
MALEVARÜHM
Kinnitatud nimekirjas oli 21 malevlast. Komandör Ülo, komissar Mart, meister Jüri K. Kinnitatud arst ei tulnud kohale ja rühmaarsti meil polnudki. Ilmselt keskstaap leppis sellega seepärast, et rühmas oli kolm arstitudengit. Kinnitamata rühmaliikmeid ehk partisane oli kolm, kes muu töö või spordilaagri tõttu ei saanud olla malevas kogu malevasuve. 1965. aastast võeti üliõpilasehitusmalevasse ka keskkoolide ja tehnikumide õpilasi. Meie 23 malevlast esindasid viit kooli: EPA 8, TPI 7, TRÜ 6, TMT 1, ERKKI 1.
1970. aastast kehtis nõue moodustada rühmades ajutised komsomolialgorganisatsioonid, EÜE keskstaabi ettepanekul juhtisid neid komissarid. Ajutised komsomolialgorganisatsioonid võeti arvele nimekirja alusel kohalikus komsomoli rajoonikomitees, meil siis ELKNÜ Kingissepa RK-s. Nimekirjas pidid olema näidatud ka nõutud ametikohad, mis malevlaste vahel jaotati ja nii oli meil kolm sanitaarinstruktorit, ujumisinstruktor, ohutustehnika instruktor, sekretär, kultuuriorganisaator, spordiorganisaator, kolm revisjonikomisjoni liiget.
*
*
II osa.
ESIMENE TUTVUMISÕHTU
Enne malevasuve algust, kui nimekiri juba paigas, kutsus komandör Ülo tulevased malevlased tutvumisõhtule EPA Betooni tänava ühiselamu puhkeruumi, tornmaja keldris. Õhtu nagu õhtu ikka – laual natuke toitu ja jooke, värvusmuusika. Igaüks sai sõna ja rääkis endast. Meister tutvustas põhjalikult meie tulevasi elu- ja töökohti, kust ta kolhoosimeestega oli jõudnud juba läbi käia. Tantsiti ja peeti maha ka võistlus kahe võrdselt-poisid-tüdrukud võistkonna vahel tol ajal populaarses köie ehitamises riietusesemetest.
*
*
III osa
ELUKOHT, EELRÜHM
Rühm sai nime Sakla külanõukogu järgi, ehkki elasime Saklast eemal Turja külas ja Saklas käisime harva. Olime V. Kingissepa nim. kolhoosis esimene malevarühm ja kolhoos pakkus välja tühjalt seisva maja mereäärses Turja külas, 6 km Orissaare-Kingissepa maanteest. See oli kunagise Kungla kolhoosi hoone, kolhooside algusaastail kuulus Turja küla Kungla kolhoosi alla (sai nime lähedalasuva Kungla küla järgi). Meie elumaja oli püsti pandud 1950-ndatel, kahe äraveetud maja palkidest (ühe pere küüditati, teise maja viimane elanik läks elama mujale), kui pärast kolhoosi moodustamist otsustati rahvamaja ehitada. Maja kasutati aastate jooksul kolhoosi kontorina, rahvamajana, kino näitamise kohana. Siin oli külanaiste kokkusaamise koht, kui brigaadid kogunesid tööleminekuks.
1976, meie ajal, eksisteeris see külarahva majana edasi: sinna toodi külaelanike post, majas olevat telefoni kasutasid külaelanikud, õuel koguneti kauplusauto ja kohaliku bussi saabumise ajaks. Nii palju me külarahvaga kokku puutusimegi, tihedamat läbikäimist ei olnud.
Kolhoosi aseesimehe Edgar Rahniku sõnul oli maja rookatuse tõttu probleem tuletõrje esindajaga, maja ju vaadati nende poolt üle ja rookatust peeti tuleohtlikuks. Kuid siiski lasti läbi ja maja sai malevlaste elukohaks aastateks.
Malevasuvi avati 3. juulil Tallinnas Maarjamäel, kuid eelrühmad läksid kohtadele juba juuni lõpus. Eelrühmad olid kohustuslikud, sest malevlaste eluruumid tuli ette valmistada. Eelrühma pidid algul minema komandör Ülo ja meister Jüri, kuid komandör ei saanud minna ja tema asemel läks Peeter. Peetril ei olnud millegipärast oma passi, millega Saaremaale (piiritsooni) saada ja ta sõitis komandör Ülo passiga. Vene piirivalvur ei saanud mitte muhvigi aru, et ei olnud õige pass. Pärast läksid nad meistriga Tallinna sama passiga põhirühmale järele ja piirivalve ei saanud jällegi midagi aru. Kolmas kord läks Peetri piiriületus juba oma passiga, samuti õnnelikult, korda.
Mingid nõuded nägid ette üliõpilaste elamistingimused, mille kohaselt ei tohtinud poisid-tüdrukud ühes ruumis elada, nende ruumide vahel ei tohtinud olla ust – nii olla kolhoosimehed rääkinud. Suur ruum, mida oli kasutatud rahvaüritusteks, tuli Jüril-Peetril poolitada vaheseinaga. Tüdrukud said oma ruumi eraldi sissekäiguga, poistetuppa mindi peauksest. Endine kolhoosikontori ruum, kus oli ka telefon, jäi rühma juhtkonnale. Olid veel ruumid köögi, söögitoa, sahvri jaoks. Väikeses eesruumis rippusid nagis me tööriided. Peauksest sisenemisel oli eeskoda, kus olid külaelanike postkastid ja seinariiul posti jaoks. Majal oli kaks sissepääsu esiküljel ja üks tagaküljel.
Maja ühes otsas oli külgeehitatud kambrike kinoaparatuuri jaoks ajast, mil majas kino näidati. Pööning lausa kutsus malevlasi uurimisretkele. Mart:“ Tõepoolest, kui korra pööningule kolama sattusime, leidsime sealt suurel hulgal igasugu pabereid (kolhoosi astumise avaldusi, loomade ja vara üleandmise pabereid, mitme aasta raamatupidamisdokumente, jne, kõik kalligraafiliselt sinise tindiga, aga üllatavalt hästi säilinud. Ei osanud siis arvata midagi enamat, lihtsalt mingi kolhoosi paberid. Täna võiks neil olla hoopis mingi museoloogiline väärtus, kui nad vaid säilinud oleksid.“
Maja asus küla alguses, metsatuka ääres, külateest veidi eemal, sireliheki taga. Ühel küljel kadakad ja muulukad, teisele poole jääva avara platsi ääres olid kaks väiksemat ja üks suur kuur kolhoosi tehnika ja muu vara jaoks. Meie ajal hoiti suures kuuris kombaini. Kolhoos meid väga tihti nende kuuride kasutamisega ei häirinud. Maja taga metsaserval olev suur kuur jäi meist puutumata, kuid järgmised malevarühmad sisustasid selle diskobaariks.
Maja taga olid tilaga kätepesunõud, pesunöörid ning metsaserval kuivkäimla. Maja kõrval ka kaev, kust veetoimkonnas olevad poisid tassisid vett nii majja kui kätepesunõudesse, „laisemad“ ikka neli ämbrit korraga! Platsil oli veel võrkpalliväljak ja maja taga lõkkeplats.
Turjal oli kalurikolhoosi „Saare Kalur“ osakond, paadisadam oli lukustatud, aed ümber ja valve oli juures. Piirivalve pärast tuli meresõidud, tulek ja minek vastavas žurnaalis registreerida. Kuid külatagune mererand – ehkki polnud korralik ujumiskoht, sai seal ikka käidud. Kuuvalge, luikedega meri!
Sellised mugavused siis meil! Malevalehes nr 12 /19.08.76 tegi maleva peaarst Ralf Allikvee, kes meid paar korda külastas, kokkuvõtte rühmade sanitaar-hügieenilisest seisukorrast, tuues ära igast piirkonnast kaks paremat. Väinamere piirkonnas olid need Noarootsi ja Sakla.
Turjast sai nn malevaküla mitmeks aastaks. Meie olime esimesed malevlased, kes seal elasid. Järgnevatel aastatel oli nii EÜE kui EÕM (veel 1982) selles majas. Kuidas malevlastega leppisid külaelanikud, peab juba neilt küsima.
Aastatel 1966-1980 oli Saaremaa rühmadest kõige pikema staažiga, kuus aastat, Pöide rühm. Karja, Kaarma ja Sakla rühmadel oli aasta vähem, kuid vaid Sakla rühm eksisteeris kõik need viis aastat järjest.
*
*
IV osa
ATRIBUUTIKA (vt ka atribuutika loend)
Malevalehes nr 2 /23.04.76 teatati, et on uus malevavorm. Tüdrukutel seelik, mis sel aastal on lühem. Poiste jakil on vähem paguneid. Ja rihmapannal on nüüd metallist (3 aasaga, kuhu saab lisada järgmiste maleva-aastate ripatseid). Tüdrukute seelik on ungari tumesinisest puuvillasest teksariidest, jakid on valmistatud helerohelisest riidest „Jugla“.
Malevarõivad valmistati V.Klementi nim. õmblusvabrikus ja need tehti vastavalt varasemale tellimusele. Üks meie partisanidest, kes saabus rühma hiljem, jäi vormist ilma. Kuna ta aga töötas sel suvel selles õmblusvabrikus, otsis kokku vormikangaste jäägid, istus masina taha ja õmbles ise omale samasuguse malevavormi!
Kuna õmblusvabrik pidi õmblema vormid kogu malevale, mida nad heameelega ei teinud, siis jäädi jänni tellimuse täitmisega. Meie rühm sai vormid kätte alles paar päeva enne maleva avamist. Komissar Mart, kes seda korraldas, „toppis“ Väinamere piirkonna komandöri Andres Eesmaa Tartust Tallinna minevasse, juba täistuubitud marsruutttakso tagaossa pinkide ja tagaluugi vahele külili, et see vormid Tartusse ära tooks. Järgmisel päeval, kui tartlaste vormid eraldatud, saatis Mart tallinlastest rühmaliikmetele vormid tagasi Tallinna. Nii saime maleva avamisele ülivärskete vormidega siiski minna.
Algul oli rühma embleem tellitud Kingissepa linna kunstnikult Vareselt ja see ka nõuetekohaselt EÜE Keskstaabis kinnitati (embleem pole säilinud).
Malevlasi vedava auto furgooni dermatiinkatet kolhoosi laost otsides valis meister välja kõige kärtsuma, oranži. Arvo kirjutas sellele musta värviga rühma nime. Sakla rühma teeviida Orissaare-Kingissepa ja Valjala-Turja teede ristmiskohas maalis samuti Arvo, valmistati kolhoosi töökojas. Ka majaseinal oleva plakati rühma nimega – Sakla EÜE – tegi Arvo. Need kõik said valmis kohe esimestel päevadel.
Rühmal oli valida, kas teeme särgi või mütsi, jäi müts. Mütsi kujundas ja kõik ka värvis Jüri V., valmis õmbles need Kersti. Mütsi tegumoe tõttu hüüti maleva kokkutulekul meid autojuhtideks!
Kui Kehra tütarlaste ansambel „Anne“ (tol ajal populaarsuselt teine ans. „Laine“ järel) esines Valjalas, kutsuti selles laulnud Mare meie rühma. Ülo, Mart ja Tõnu olid eelmisel aastal olnud Gagarini rühmas koos, seal käis esinemas ka ans. „Anne“ ning tollane tutvus Marega tõigi ta meie rühma.
Mare tegi meile uued embleemid ja ka veoauto kattele uued kirjad. Dermatiin nühiti mustast värvist puhtaks. Meister käis kolhoosi laos värve otsimas, võttes kaasa purkidega kõiki olemasolevaid värve. Jüri V. raadiamatöörina omas liikmekaarti, mille peal logona oli part. Jüri K. nägi seda ja pakkus välja see maalida autole. Juurde kirjutati sõna Kutu-Piilu, mis tuli Tõnu sõnavarast. Sel ajal oli EÜE komandör Donald Visnapuu ja nii ilguti meie pardi kallal pidevalt, nimetades seda piilupart Donaldiks (Disney-muinasjuttudest)! Tänases tagasivaates oli auto oma kujundusega üks selle suve hitte üldse EÜE-s. Meie värvitud furgoonikattega – peal rühma logo, part ja sõnad Kutu-Piilu, Sakla 76, Saaremaa – sõideti kolhoosis hiljem veel mitu aastat. Atribuutika värvimisel, šabloonide väljalõikamisel olid Marele abiks Jüri V., Tõnu ja teisedki. Hilisemaid, Mare tehtud embleeme me keskstaapi kinnitada enam ei andnud.
Kui Mare furgoonikatet värvis, tuli tema juurde üks kohalik, väga häbelik mees võrriga ja palus, et Mare talle ka midagi võrrile maaliks. Mare maalis porilauale kajaka ja tänulik noormees tõi talle tasuks angerja. Kajakas angerja vastu – pole paha!
Mare tõi tehasest Norma plekkmärkide toorikud ning Jüri V. kujundas ja ise ka värvis need – nii saime rühma märgi.
Söögitoa seinal oli plakat tekstiga:“ Sööge ikka juurevilja, see käib kergelt tagant välja“. Selle maalis Mare, tekst oli pärit tema isalt. Plakat oli seal alles veel 1978. aastal, õpetades malevlasi tervislikult toituma!
Ka malevarebastele kaelapandavatele puuklotsidele kirjutas Mare, vaid ta enda omale kirjutas keegi teine.
Kuna värve jäi palju üle, siis said teisedki joonistada toaseintele plakateid.
*
*
V osa
MALEVAREBASEKS LÖÖMINE
Malevaveterane oli seitse – Andres, Jüri K., Jüri V., Mart, Mati, Tõnu, Ülo. Kuna rebaseid ehk repse oli palju, otsustati mitte eriti keeruline ja pikaleveniv protseduur korraldada. Repsidele anti süüa sinepivõileiba ja tilaga teekannust mingit segu juua. Silmad seoti kinni ja tuli astuda ühest ämbrist teise. Kuna esimene koperdas ämbrites ja kukkus, siis järgmistel hoidsid heasüdamlikud „vanakesed“ käest kinni! Malevaveteranid esitasid ka neid huvitavaid küsimusi repsidele.
Meister pakkus välja, et midagi peab rebastele jääma ka mälestuseks ja selleks sai nn rebaseklots. Kolhoosis lasti välja treida puidust klots (2,5×9,5×19,5), millel olid külgedel kõverdatud naelad, neist tõmmati pael läbi ja klots pandi malevarebase kaela. Ühel poolel kirjas malevarebase nimi koos sugu tähistava märgiga, teisel poolel meelespidamiseks koht malevahierarhias – Sugukond: EÜE. Selts: VÄINAMERE. Perekond: SAKLA. Klass: MALEVAREBANE. Klotsi kaelaskandmine oli kohustuslik terve see päev!
*
*
VI osa
OBJEKTID
Põhiobjektideks olid laut Kalmumäel (ehk Kalmu laut) ja Tõnija suurfarm. Kui vihm segas väljas töötamist, küsis meister kolhoosilt katusealuseid töid, öeldes, et me ei taha passida, vaid tööd teha. Kolhoos pakkus ka ise lisatöid. Korraga töötasime mitmel objektil.
Igal tööpäeval kell 6.30 oli meistril telefonikõne töödejuhatajaga, kandis talle ette eelmise päeva tööjärje ja andis teada, mida vaja objektile tuua. Mõnikord jäi ööaeg lühikeseks, kuid kontrollajal tuli ikka omad jutud kasvõi unise peaga ära rääkida.
Malevasuve lõppedes toimus rühmas salajane hääletus rühma parima töömehe väljaselgitamiseks. Selleks osutus komissar Mart!
1.
Esimene töö kahele malevlasele oli vasikalaudas, lammutatud müürikatla auk kinni müürida. Kumbki polnud teisest ergem vend, ei osanud kellutki käes hoida. Müüriti siiski kinni ja õhtul tuli meister vaatama:“Jube!“, lõi jalaga ja poiste meistriteos kukkus ümber. Neid enam selle kallale ei lastud. „Jeerum! Jeerum! Nii see ikka ei lähe!“, mõtlesid ka poisid ise ja edaspidi sai müüriladumine selgeks.
2.
Kalmumäe noorloomalaut. Tööandja V.Kingissepa nim kolhoos, esimees Matvei Mulenok. Vanad müürid olid all olemas, nendele hakkasime uut peale laduma.
Üleval müüri ladudes visati tühjad seguämbrid alla:“Segu, segu!“ All olijad täitsid need seguga ja konksuga tõmmati ämbrid üles. Õhtuks oli aga plekkämbri kuju nii muutunud, et vaid paar kellutäit segu mahtus sisse!
M.Mulenoki nõue oli, et akende vahepostid oleksid lapitud punastest tellistest ja puhta vuugiga. Müüriladumist oskas Hillar. Meister, kes sellega varem kokku polnud puutunud, õppis tema käest ja koos hakkasid nad aknavahesid laduma. Tüdrukud olid abiks: andsid kive ja segu kätte, täitsid ja silusid näpuga vuuke, puhastasid kive. Lauta ehitasime maleva lõpuni, puidumaterjal sai peale, sarikad püsti ja vahelagi ka tehtud.
Kalmu lauda juurde kuuluva sõnnikuhoidla ehitasime lõplikult valmis: põranda betoneerisme, tagaseina ja küljed lappisime vundamendiplokkidest.
Kalmu lauda juures oleva tuletõrjeveehoidla seinte paikapanek ja põranda betoneerimine oli samuti meie töö. Auk oli 3-4 m sügav ja Saaremaa tolleaegse võimsaima kraanaga tõsteti paika kaheksa seinapaneeli. Auku paneele paika panema läks töödejuhataja Sergei Mägi ise koos meister Jüriga, teistel oli see keelatud. See oli väga ohtlik tõstmine, kraana oli viimase vindi peal. Hiljem tunnistas meistergi, et võttis põlved värisema. Lähedalolevast vanast laudast tõid tüdrukud ämbritega vett, poisid valasid kruusasele põrandale ning vibraatoriga tihendasid.
Ühe malevaneiu meelest oli kõige igavam päev palkide koorimine. Tema tahtnud betoneerida, aga öeldi, et pole naistetöö ja saadeti palke koorima. Kuid neid kuramuse raskeid kukermiidiplokke aga aitasid ka tüdrukud autost maha laadida.
Igal õhtul käis kolhoosi esimees objektilt läbi, kontrollimas. Kõige piinavamad päevad meistrile olid päevad kuu lõpus, kui istus Kalmumäe objekti soojakus kirjutuslaua taga ja pidi töökäske tegema, üksushinnete kataloog nina all. Tuli „imeda“ rahasummad välja. Töödejuhataja S.Mägi seisis selja taga:“Palju imesid välja? Hakka otsast pihta!“. Meie jaoks oli töödejuhataja supermees, tema põhimõte oli:“Kurat, peate raha saama. Pane kõik kirja, maksame, kolhoosil raha küll.“ Muidugi pidi see ikka reaalne olema. Just sama aasta kevadel olid kokku läinud jõukas Valjala kolhoos ja kehvem V.Kingissepa nim. kolhoos, ühelt nimi, teiselt raha.
Kord oli autole, mis Valjala saekaatrist laudu vedas, pandud juhiks noor poiss, kes muidu töötas kolhoosis traktoristina. Kui ta siis manööverdades ei saanud käru paika või millegi otsa tagurdas, oli tal nii häbi malevatüdrukute ees. Seda meenutas ta veel aastaid hiljem, saades tollaste malevlastega kokku.
Ühe meie saarlanna naabripoisid laenutasid meilt segumasinat ja olid väga tänulikud. Läbisaamine kohalikega oli hea.
3.
Meie elupaiga lähedal vanades lautades põrandarennide sisselõhkumine betoonpõrandas.
4.
Heinategu. Kolhoos tegi heinaajal talgupäevi, kus osales kogu kolhoosirahvas. Ka meie tahtsime näidata end heast küljest ja läksime appi. Kõik oli vabatahtlik, töötasu ei makstud, talgulised said vaid süüa kolhoosi poolt. Mõned meist käisid abis mitmel nädalavahetusel. Arvo, kes kuhja tegemisest ei teadnud udumõhkugi, pandi Väkra soos kuhja tegema. Enne küll küsiti, kas kuhja otsa julged minna, kas oled enne teinud. Temaga koos oli veel üks malevlane, kes polnud targem. Milline kuhi välja näeb ja kuidas seda teha, õpiti aga seal ära. Mart mäletab ühest heinateopäevast seika, kus lõunavaheajal läks metsa ja teiselt poolt, mitte kaugelt, paistis päikeses välu. Enne kui lagedale jõudis, hakkasid silma lagedal olevad raketid, pooleldi maast väljas. Edasi…tuli Mart juba madalam kui muru heinateo paika tagasi, vaja pahandusi kaela!
5.
Sigalas seasulgude värvimine musta lakiga. Tüdrukute töö tulemusena olid sead mõnda aega mustatriibulised!
6.
Garaaži seinte tugevdamine ehitusplokkidega. Kuna sel aastal oli vilja palju, polnud kuhugi panna, tuli ka kolhoosi garaaž kohendada viljahoidlaks. Kolhoosist paluti meie abi ja meister vastas, kui hästi maksate, teeme ära. Paar õhtut poisid ehitasidki garaaži siseseinu.
7.
Tõnija suurfarm. Pakutud töömaht Kalmumäel oli väike. KEK ja MEK läksid sel aastal kokku ning meister teadis, et KEK hakkab ehitama Tõnija suurfarmi. Ta läks KEK-i asja uurima ja sõlmiti leping sõnnikuhoidla ehitamiseks. Tõnijal oli sel ajal vaid kaevatud auk ja kohale toodud eterniit. Kohalikud töömehed panid paika lauda vundamendi kannusid. Meie alustasime praktiliselt nullist. Välja oli mõõdetud vaid plats ja seegi valesti: kahest küljest neli meetrit lühem, tagant pikem. Tuli hakata kompressoriga paelahmakaid lõhkuma. Siin objektil tuli Jüri V-l ka töödejuhatajat õpetada töödes, mida too ei osanud, milles aga Jüri ise oli eelmisel suvel malevas kogemused omandanud.
KEK-i töömehed olid pidanud eelmisel päeval aluse buldooseri ja tambiga tihendama, kuid jätsid tegemata. Kuna meil juba segukoorem ootas, tuli meistril endal võtta kõige suurem tamp ja tihendas ära, meie poisid silusid siis aluse.
Kuigi meie viimane ametlik tööpäev oli reede, läksime laupäeval uuesti tööle, sest KEK soovis, et valaksime betoonpõranda enne lahkumist ära. Toimus tohutu platsi betoneerimine, kogu rühm oli ametis. Meie kõige väiksem malevaneiu Liivi tassis kogu päeva kahe pangega mingist paagist vett. Paagi kraan ei tahtnud kuidagi vett pidada ja pritsis ta üleni märjaks. Liivi:“Nagu filmides, nii leidus ka minu murele abi. Nimelt tulid objektile Eero vanemad, kes samal ajal Saaremaal ringi sõitsid, ja nagu leidlikud naised ikka, parandas Eero ema roosa kapronist lindiga purskava kraani ära!“. See oli betoonipaneku rekordpäev mitte ainult meie rühmas ja kogu malevas, vaid ka KEK-is. Panime maha 98 kanti, üks koorem jäi sajast kandist puudu. Hillar ja Peeter olid linnas (Kingissepas) KEK-i tootmisbaasis, avasid tsemendikotte. Ehkki oli laupäev, töötasid kõik segistid, nii alalised kui ajutised, nii sees kui väljas. Tollased KEK-i mehed meenutavad veel aastaid hiljemgi seda meeletut päeva.
KEK-i töödejuhatajaga oli probleeme. Paelõhkumise eest taheti maksta hoopis kohalikele, töödejuhataja oli osa meie töid jätnud kirja panemata. Meister sekkus ja saimegi raha rohkem kui algul näidatud. Betoonis olevate prusside väljavõtmise eest ka ei tahetud maksta ja pakuti madalat tööhinnet. Meister keeldus töövõtust, st prusside eemaldamisest ja nii tuli hiljem kohalikel töömeestel kuu aega neid peitlitega välja raiuda.
*
*
VII osa
TOIT
Kolhoosi poolt oli meile määratud kokk – Silvia-Laine Kalamees (meie jaoks lihtsalt Silvi), kes elas samas külas. Kordamööda olid tal abiks rühma tüdrukud, kes valmistoiduga objektile kaasa sõitsid. Meister kalkuleeris, kas tuua rühm objektilt lõunasöögiks koju või viia toit objektile, kasulikum oli viia objektile.
Kord olime õhtul kuskilt peolt või kokkutulekult tulnud ja alustasime järgmist tööpäeva alles lõunast, olles tööl õhtul 7-8ni. Kui kolhoosi esimees M.Mulenok kontrollima tuli, oli üllatunud, et me nii hilja töötame. Kuulnud põhjust, oli ta väga rahul ja kiitis: „Väga tublid, väga tublid, et ei lasknud tööpäeva raisku.“ Pärast seda otsustas kolhoos meile kogu toiduraha välja maksta. Aseesimees E.Rahnik tuli järgmisel päeval küsima, et mis juhtus, et M.Mulenok on muutnud suhtumist toidurahasse. Ja muidugi ei lubanud sellest kellelegi rääkida. See oli umbes poole maleva ajal.
Toitu ostsid komandör ja meister Kallemäe kauplusest arvega. Kui sai teatavaks kolhoosi otsus meie toiduraha tasuda, sai Kallemäe müüjatega kokku lepitud, et näitavad arvel üht-teist tavakaupa, mille nime all sai tegelikult võetud meile meelepärasemat ja nii pea igal nädalal.
1976 algas angerjamuinasjutt. Enne seda aastat polnud angerjat olnud kaua saada, vaid mõned üksikud. Siis hakkas jälle liikuma. Meie poistel oli kohustuseks tuua Kalmumäel olevast lüpsilaudast piima, õhtul viidi nõud kohale ja hommikul sai piima kätte. Ühel sellisel tretil tulnud meistrile korvimootorrattal külamees vastu ja pakkunud angerjat müüa. Hakkasimegi angerjat saama. Angerjate müük oli rangelt keelatud. Kes vahele jäi, võeti püügiluba ära ja sai kohast lahti. Kuid see oli hea lisateenistus kaluritele ja meiega oli kindel värk, Silvi hakkas seda meeste käest organiseerima. Üleandmine toimus õhtuti metsa vahel!
Kord Kersti toimkonna ajal ei öelnud algul kumbki, et potis ootab angerjauhhaa. Mõned krimpsutasid nina, toit või asi see kalasupp. Aga kui siis söödud, tahtsid kõik juurde.
Silvi keedetud koorega (mitte piimaga) kalasuppi ja omatehtud koduleiba, mida enamus meist polnud varem saanudki, meenutati aastaid hiljemgi. Kui 30 aasta möödudes kokkutulekul teda külastasime, ütlesid poisid talle kohe, et tulime vaatama seda ahju, kus meile maitsvat koduleiba küpsetasid! Ja taas saime Silvi kokakunsti nautida, tema köögis laua taga pannikuumi kotlette ja muud head-paremat vitsutades. Meie koosveedetud aegade (1976 ja 2006) meenutamiseks kinkisime hiljem Silvile kaks suurt, mitmest fotost kokku pandud pilti.
Meeles oli ka maitsev soolvees hoitud või! Piima joodi väga palju, seda sai vabalt ja õhtuti oli ikka kamp külmiku kallal, et maiustada piima-moosisaiaga. Keegi isegi küsis, kuidas nii palju piima kurgust alla saate! „Toit oli meil super!“, nagu üks malevaneiu meenutas.
Köögis oli kaks suurt külmikut. Algul oli üks, kuid see läks katki ja kolhoosimehed ei saanud seda tööle, osteti uus. Jüri K. ja Jüri V. aga panid vesiloodidega kapid paika ja mõlemad hakkasid tööle. Maleva lõpus oli siis teine kapp angerjaid täis, võeti kojugi kaasa. Ja kõigil paras siiber neist.
Ehkki majand maksis toidu, oleks see meile endilegi üpris odav tulnud. Kolhoosis tapeti loomi ja saime sealiha muidu. Kanad, kartul-juurvili ka muidu. Piima samuti. Juustu saime ka kolhoosist, sest Valjalas oli juustustsehh, kolhoos sai sealt piima vastu juustu ning juustukera oli meil kogu aeg kapis. Sõnad aga loeti peale, et ei tohtinud rääkida meie toidu tasumisest ega ka juustust. Ei rääkinud ka sellest, kuidas meil Kallemäe poes asjad käisid. Kohalikud tutvused – saarlastel saarlastega – toimisid! Saarlasi oli rühmas kuus.
Kuigi maja lähedal oli muulukaid, oli Arvole mälestusväärsem see, kui üks malevlane tõi kodunt kaasa purgi metsmaasikamoosi ja ka tema osutus selleks äravalituks, kellele seda pakuti. Võttis sahvrist piimamannergu ja saia kaasa ning väike vandeseltskond maiustas siis majataguses metsatukas, kus lagedam plats. Seal siis põõsaste taga sai Arvo elus esimest korda metsmaasikamoosi ja lausa lusikaga süüa!
*
*
VIII osa
AUTOJUHID
Algul oli Valdek Koit. Samal ajal toimusid olümpiamängud ja Valdek soovis neid vaadata. Pidevalt küsis ta meistrilt, et kas on ikka vaja sõitu tulla, et see ja see võistlus käib. Oli loobumas isegi meie toiduvedamise sõitudest, selle asemel meelsamini oleks vaadanud mänge. Kuid meister ei andnud järele ja autojuhil tuli olla õigel ajal õiges kohas. Siiski, kui Valdek pandi viljaauto peale, oli ta õnnetu, et ei saanud enam malevlasi vedada. Tema asemele tuli Peeter Süld (Peta). Peta tuli siis, kui EÕM lõpetas, oli enne neile autojuhiks. Mõlemad olid kolhoosi autojuhid. Viis aastat hiljem Peeter Süllaga Saklas kohtudes, sõidutas ta abivalmilt oma autoga malevapaikadesse Turjale ja ümbruskonda.
*
*
IX osa
SAUN
Valjalas, kolhoosi töökoja saunas käisime reedeti. Pärast kolhoosiinimesi, algusega kell 19.00. Kaks poissi sõitsid enne tööpäeva lõppu objektilt minema, et sauna kütta. Saunakütmine oli asi, mida Mart mitu korda enda kanda võttis, sest saun pidi kangelt kuumaks saama. Kord juhtus, et kütmise lõppedes, kui leiliruumi vaja õhutada oli, viskas kibutäie vett kerisele. Keris oli oma meeter või enamgi pikk ja kive ehk pool tonni või rohkemgi. Suss oli vägev, aga minuti pärast oli paar õlist-tavotist töömeest vihaste nägudega platsis ja peaaegu kallale tulemas, sest mingi õhutustoru kaudu oli teisele poole seina kombainikuuri ligi 4-meetrine sädemetega tulelont välja lennanud. Õnneks lõppes siiski kõik rahunemisega.
Saunas käisid enne tüdrukud, poisid veetsid aega sel ajal õllega. Igaks saunapäevaks sai tehtud suure piimanõu täis õlut. Kallemäe poest ostsime maltoosat ja kui see otsas, tellisid müüjad ekstra meile juurde. Esimene õlletegu läks untsu, aga järgmised „läksid korda“ (saarlase Jüri K. kõnepruuk). Saun kippus ikka-jälle meestel minema rammukatsumise paigaks, saarlaste ja mandrimeeste vahel. Üldjuhul lõppes „võistlus“ kahe kange leilitaluja – Mardi ja Jüri K. vahel (ja mitte igakord ei saanud saarlane oma tahtmist), teised panid lavalt tavaliselt varem jooksu!
*
*
X osa
ÕLLEJOOMINE
Suve jääb meenutama, et töö ja hobid käisid käsikäes ja probleeme vaba aja sisustamisega polnud. Rühmas joodi ikka õlut, teisi alkohoolseid jooke harva. Mõnede rühmade meenutused suvistest joomapidudest meile selle suve „kultuuriüritustena“ ei meenu. Küll joodi nii endatehtud kui ostetud kangemat kohalikku koduõlut. Ühe meie saarlannast malevlase isa oli kohalik õllemeister ja temalt saime tunduvalt paremat ja ka odavamat õlut.
Tol ajal oli Saaremaal kolme sorti pudeliõlut: kõige odavam „Kadaka õlu“, kangem „Kuressaare õlu“ ning kõige defitsiitsem oli kange „Saaremaa õlu“, mida pudelisildil oleva tuuliku pildi järgi teati rohkem tuuliku õllena.
Kallemäel oli raketibaas ja selle sõjaväepoest sai käidud tuuliku õlut nillimas. 30 km Kingissepast Kuivastu poole, kilomeetriposti juurest pööras tee metsa, kus asuski kauplus. Tavaliselt 4-5 pudelit sai ikka, kui neil rohkem anda polnud. Seda õlut anti maapoodidesse napilt, teistesse poodidesse ka korraks, letile ta tavaliselt ei jõudnud. Kui tööpäeva lõpus Tõnijalt malevlasi käidi ära toomas, tehti aeg-ajalt peatus ka selle poe juures.
Objektile tõid komandör ja meister „Kadaka õlut“. See oli kadaka- ja õllemaitseline jook, nii lahja, et ei saanud pähe hakata, „veest lahjem“.
Õllest aeti vaimu välja. Hillar lõi lahtisele pudelisuule käega peale ja põhjast hakkas keerama… . Teised lõid vahu lahti teise pudeli kannaga. Kord lõunapausil Arvol see aga ebaõnnestus ja lõi pudelilt põhja alt nagu klaasinoaga lõigatult, õllevaim tuli alt välja. Teised keerasid endi õlled kohe suule ja nii jäi Arvo sel lõunal kuiva suuga.
*
*
XI osa
ÜRITUSED, VABA AEG
1.
Ehkki Tartus osa rahvast juba kohtus, oli ka Turjal tutvumispidu, „Kadaka õllega“.
2.
Karujärv.
Seal käisime mitmel nädalavahetusel, sest Kärla kolhoos müüs seal lahtist koduõlut. Ja meie panime ka siis oma telklaagri püsti. Kui enam koduõlut ei müüdud, jäi ka meie laagerdamine ära.
Kord öösel, kui Meelis mängis kitarri ja laulis, astus seltskonna juurde üks mees ja palus kitarri, et ta ka mängiks-laulaks. Laulis nii kenasti, et kui ta hiljem kitarri Meelisele andis ja ütles, et mängigu edasi, vastas Meelis: “Kui ööbikud on laulnud, siis varesed on vait!“ Ööbikuks oli mäletamist mööda Peeter Tooma.
3.
Vahase saar
Vahasele viis meid meistri koolivend, paadiga Nasvalt. Telkisime saare keskel terve nädalavahetuse. Läheduses oli ka üks talumaja, mille elanikud pidasid lambaid. Mart, Jürid, Tõnu, Kersti ja veel mõned läksid jalgsi läbi mere Abrukale poodi õlle järele. Kolm meist jäi kõrgele rannaäärsele rändrahnule päikese kätte lesima, poeretkelisi kaubaga tagasi ootama. Teel Abrukale saartevahelises meres kõndides korraga kiljatasid tüdrukud: kõndijate eest ujus läbi kaks angerjat. Abrukal läksid retkelised kaupmehele koju järele ja tõid ta poodi. Kuid saak oli kesine: õlut ei olnud, saadi ainult Põltsamaa õunaveini, see osteti kõik ära.
Saarele oli tulnud nädalavahetuseks ka Muhu rühm. Nad polnud süüa kaasa võtnud, lootsid, et saavad Abruka poest, kuid see oli tühi. Komandör Vova tuli paluma, et annaksime neile toitu. Kuna Muhu rühmal olid kaasas põhjaõnged, tegi meister nendega vahetuskaupa. Nad olid püüdnud angerjat ja ahvenat, andsime toitu kala vastu ja kohe tegime ahvenauhhaad.
Eero, Rein, Liivi ja Milvi jalutasid rannas ja otsustasid paadiga sõitma minna. Tüdrukud hakkasid sõudma, üks ühe, teine teise aeruga. Poisid aga poetasid vargsi ankru vette, tüdrukud seda ei näinud ja aina sõudsid, sõudsid… !
Võrreldes tänasega oli 1976. aastal saar lagedam ja kadakaid vähem, siis oli saarel ka umbes 20 lammast.
4.
Saaremaa laulutuur
Komissar Mart kutsus Saaremaale ja rühma külla ansambel FIX-i, kuna tundis Priit Pihlapit ja Väino Landi. Nad tulidki jaanipäeva paiku, kuid nelja ansambliga ja korraldasid terve suvise Saaremaa laulutuuri. Ühel peol, kus kohal olime, pidas vaid Silvi Vrait öö läbi vastu, teised esinejad olid varem kustunud!
5.
Kontsert kohalikele ehk isetegevusprogramm Valjala kultuurimajas.
Rühm laulis. Tantsu- ehk liikumisnumbrid lavastas Mare. Muusika tuli makilt ja see streikis pidevalt. Malevlaste punt oli kobaras maas, ootamas „tantsulist ülestõusu“, kuid muusika aina katkes, kardin käis kinni-lahti-kinni, kuradid lendasid! Jüri K.-le joonistati paljale kerele ribid šõunumbri jaoks. Neli poissi (Mart jt) olid seelikutes ja laulsid. Riita sai vaba päeva, otsimaks esinemiseks luuletusi kohalikus raamatukogus, luges Runneli luulet.
6.
Ühel väljasõidul jäi komandör kogemata maha. Ta istus aeg-ajalt kabiinis ja kui autojuht V.Koit hõikas taha kasti, kas kõik kohal ja võime minna, vastati „jaa“. Kui siis tee peal tuli autojuht küsima, kuhu edasi sõita, ütles meister, eks Ülo teab. Siis alles selgus, et komandöri polegi kaasas. Moblade aeg polnud veel saabunud. Läbielatud tunded käisid seinast seina, aga tagasi me ei pööranud. See sõit jäi kõigile meelde. Koju jõudnud, reetis komandöri nägu ilmekalt juhtunut. Ärasõidu hetkel oli ta maja taga olnud.
7.
Ujumas käisime Tõnija all, pärast tööd sõitsime kõigepealt mere äärde, et töötolmust puhtaks saada. Kord objektil töötanud malevlasi ära tuues, sõideti kõigepealt randa. Roolis oli meister, kõrval Jüri V. Kas soovisid nad kastisistujaid tolmust eelnevalt puhtaks kloppida, igatahes masin võttis aina tuure üles, kimas üle suurte kivide, kastisolijad rippusid küünte-hammastega furgooni laes! Siiani meenutab üks poiss, et hullemat teed pole ta elus sõitnud! Auto sõideti esiratastega kohe merre, Jürid olid end kiiresti supelkate väele saanud ja põgenesid vihaste tagaajajate eest merre! Ühele lähedalasuva talumaja omanikule vist meie pidevad mereskäigud ei meeldinud, sest mingil hetkel oli tee peale veeretatud paar suurt kivi, millest sai küll mööda manööverdada, aga ebamugav ikkagi. Hakkasime siis iga kord, kui sealt mööda sõitsime, täiest kõrist laulma: „…või tema paneb tee peale kivisid!“. Mõned meie saarlastest tüdrukutest ei osanud ujuda (mis mandrilt tulnuile tundus uskumatu) ja poisid kasutasid seda mõnuga ära…kui tüdruk mere ääres röökis!
8.
Võrkpalli maja kõrval väljakul mängiti sageli, poisid käisid ka Kallemäel jalgpalli mängimas. Peeti matše Saklas asunud õpilasmaleva rühmaga. Kord õpilasmalevlastel külas olles istuti kaua lõkke ääres, kohal oli ka Turja külast pärit tudengipoiss Andres, kes mängis kitarri ja istumine venis öösse. Tagasisõidu hetkeks oli rühma auto kadunud ja osa rahvast hakkas jalgsi tulema. Otsem tee oli kruusane ja meistril jalas vaid plätud, öösel teed ei näinud ja Turjale jõudes varbad verised. Jõudnud Turja küla algusse, kohtusid jalakäijad autoga, kus ülejäänud seltskond peal. Neid paluti lahkesti autosse astuda, kuid verivihaselt lükati pakkumine tagasi, et me võime ka need viimased sada meetrit edasi käia!
9.
Meelis mängis õhtuti kitarri, poistetuppa kogunesid ka tüdrukud. Arvo, kes oli enda arust hea voodikoha saanud, ahju taga nurgas, ei saanud aga magada, kui tema voodiservale istus seltskond kuulajaid-lauljaid, ja ta pidi jälle! toa teise otsa kolima.
10.
Tublid malevlased käisid Kingissepa linnas doonoripäeval verd andmas. Liivile jäi aga see päev meelde seetõttu, et pärast ostis uued, 10 cm kontsaga kingad ja need kohe ka jalga pani. Jalgsi tagasitulemine ja teel hääletamine oli aga paras katsumus!
*
*
XII osa
TEISED SAAREMAA RÜHMAD
Saaremaal olid sel aastal peale meie veel Randvere ja Laimjala. Muhumaal Muhu ehitusmalevlased, kuid nendega saime kokku vaid Vahase saarel, rohkem ei olnud kohtumisi.
1.
Randvere
Keeras meile käki. Ilmselt see toimus reede õhtul, kui olime saunast tulnud ja õlled joodud. Kuidas muidu seletada head und, et keegi ei kuulnud. Kukermiidiplokkidega olid suletud maja mõlemad esiuksed. Kokk Silvi tuli hommikul ja ehmus, mis lahti. Äratas meistri ja Jüriga koos tegid siis tiiru ümber maja. Käkikeerajad olid maja ette toonud kuivkäimla, nii see kui maja sein hüüdlausetega kaunistatud. Majatagune uks oli pärani, köögist oli ära viidud kauss järgmiseks päevaks kooritud kartulitega, see seisis veel punasest värvist tilkuva käimla juures. Tüdrukud ronisid oma toast akna kaudu välja. Hiljem selgus, et see käimla oli kaasa võetud Turja küla algusest ühe vanainimese õuelt, omanik hakanud otsima. Esimese hooga tuli mõte see käimla viia edasi Laimjala rühma, kuid Silvi või keegi tuli rääkima, kust ära viidud ja omanik sai selle tagasi. „Käkk oli äge!“, hindas üks meie tüdrukutest.
Käisime ise ka Randverel külas, viisakalt. Nad tegid oma elamispaiga lähedal ühe tuuliku korda ja kutsusid vaatama meie ja Laimjala rühma. Käisime tuulikus ja pidutsesime Randvere klubis. Randvere rühma pidasime siiski natuke ülbikuks rühmaks. Nad olid mitu aastat juba koos käinud, meist vanemad. „Randvere pidas end kõrgemaks“, „Komandör käis nina püsti“, „Ainult konjakit nad jõidki!“, “ – nii on meelde jäänud see rühm saklalastele!
2.
Laimjala
Neid kiusasime meie. Seal olid meie poiste arvates millegipärast lahkemad tüdrukud ja kohe esimesel nädalal plaanis osa poisse neid ära tooma minna. Mart, kes üks aktsioonis osalejaid, meenutas, et mõeldud-tehtud ja sõideti ühel õhtul autoga Laimjala rühma elupaika. Parasjagu askeldas kuskil 8-9 tüdrukut köögis ja pikemalt mõtlemata tegid poisid ettepaneku asuda Sakla poole teele. Vastupunnimist ei olnud. Küll kohalolnud paar–kolm poissi üritasid üritust takerdada, aga see suruti jõuga maha, siiski pidi juba mõnesaja meetrise sõidu järel tüdrukud tagastama, sest nende poisid ärkasid kiiresti ja jõudsid järele. Kui Laimjala tüdrukuid röövida ei õnnestunud, siis kaasa võetud värvidega jõuti siiski nende rühma veepütid ära mäkerdada. Sellega polnud see üritus siiski lõppenud, Turjale jõudes avastas peatselt keegi poistest, et patja pole voodil, mitte kellelgi. Peale otsimist majast seest ja väljast, leidsid lõpuks maja taga ühe kõrgema õunapuu otsast, kuhu meie tüdrukud need nööriga kinniseotult olid latva redeliga viinud… . Uut põhjust oma tüdrukute väljavahetamiseks suvel ei tekkinud.
Ühel öösel panid meie poisid nende maja juures seisnud veoauto esisistmele lähedalasuva lauda toodangut. Kui siis Laimjala omad ärkasid, tabasid meie omi mingit aktsiooni korraldamas ja tahtsid järele sõita, istusid autosse ja … kirusid!
Laimjala rühmaga pidasime ka pulmi, mäletatavasti nende elupaigas, Kahtla mõisas. Pidu aga Laimjala koolimajas. Pruutpaar, peig neilt ja pruut meilt, istus kummiratastega vankris, hobune ette rakendatud. Kaunistatud pulmarongis rühmade autod. Teekond oli pikk ja kui hobune kohale jõudis, oli märg, pruutpaar pani talle teki peale. Meie meister valutas südant hobuse pärast: saab veel kopsupõletiku!
Laimjala rühmaga saime kenasti läbi. Meelde on paljudele jäänud ka nende energiline ja sõnakas Roosi (hüüdnimi).
*
*
XIII osa
STAABIMEHED
Meelde on jäänud, et mingil põhjusel tehti Saaremaa rühmade kontroll seoses ühe malevlase riietusega kuskil rühmas (poliitiline või muu põhjus).
Väinamere staabi insener Otto Pukk külastas meid tihti, mäletatavasti oli koos meiega ka Karujärvel ja Järve rannas. Tihe külaline oli piirkonna komissar Teet Kurs, komandör Andres Eesmaa käis samuti meilt mitut puhku läbi. Keegi neist ütles, et meie juures võib käia, kartmata jutte, et kui ülemused (lõppeks viimaste kursuste tudengid või äsja kõrgkooli lõpetanud) natuke pidu panevad, on kellamine kohe lahti. Eks neid staabikontrolle muidu ikka kardeti ka, aga meil mingeid jamasid kontrollidega ei olnud. Staabiülemuste ees oli meil päris hea renomee.
*
*
XIV osa
TÕRVATILGAD
Ega meil ainult meepäevad olnud. Meie ajal ju juhtus see traagiline sündmus Letipeal (08. augustil), kus purjus piirivalvurid tulistasid kokkutulekul olnud inimesi. Meie majas käisid helistamas mõned kohalikud, kes olid minemas mandrile tapetud sõbrale järele. Kokk Silvi ja tal abiks olnud malevlane andsid neile enne teeleasumist süüa. Nii puudutas see meid lähedalt.
Ühe malevlase vend oli Taebla rühmas ning kirjutas Saklasse kirja sooviga saada piiritsooni luba, et koos teise malevlasega saarele sõita. Ühtlasi teatas ka Koondise (Taebla) rühmas toimunud õnnetusest. Õhtul, peale tööaega olid poisid tööle jäänud. Mingi ballooni lõhkemise tagajärjel oli sein maha langenud ja selle ruumi katus minema visatud. Poisid jäid kivihunnikute alla. 19. juulil hukkus seal kolm malevlast ja veel kolm said vigastada. Selle õnnetuse tõttu jäi ära ka Väinamere regiooni kokkutulek, peeti vaid regiooni spartakiaad.
*
*
XV osa
TÖÖRIIETE PURUKSREBIMINE
Tööriiete puruksrebimine algas viimasel reedesel tööpäeval objektil. Liivi oli sel päeval kodus köögitoimkonnas ja ootas teisi koju. Räbalais seltskond hüppas autost välja ja osa kargas kohe tema kallale. Kuna Liivil olid seljas kodused, mitte tööriided, pani plehku, kuid saadi ruttu kätte ja mingit halastust ei olnud! Toimus üleüldine tagaajamine ja riiete rebimine. Poisid tahtsid üht meie Saaremaa tüdrukut kaevu panna ja ta karjus:“Lollid, lollid – ma ei oska ujuda!“ kenas saare murdes kõva „L“ga.
*
*
XVI osa
MALEVA KOKKUTULEK VINNIS
Maleva kokkutulek Vinnis algas 31. juulil, kuid kaugemad rühmad saabusid juba 30. juuli õhtul. Teel kokkutulekule läks üks meie malevlane kodunt läbi ja tuli järgmisel päeval järele. Tallinnast rongiga jõudis Rakverre varahommikul. Vinnist ei teadnud vist sedagi, et on umbes 6 km kaugusel Rakverest ja küsis ühelt kohalikult teed. Too tuli abivalmilt malevavormis neiuga kaasa kuni Vinnini, eks teda huvitas ka see kokkutulek. Kui kauaks teekaaslane sinna jäi, ei tea, ei näinud teda enam hiljem seal. Võimalik, et võõraid ei lastud laagriplatsile, olid ju malevlastel nimelised kokkutulekukaardid. Kui malevaneiu kokkutulekukohta jõudis, kogu laager veel magas, lõkkeplatsi juures istusid mõned inimesed ja üks mees tõusis püsti, andis kätt ja tutvustas end: Enn Anufield!
Rühmadest kutsuti tüdrukud toitlustamiskohta appi lihakehasid tükeldama ja tuli lõigata siga, ühel meie tüdrukul läks süda pahaks siga nüsides ja tuli tulema.
Meie poisid pidid piima tooma lähedalt laudast paar-kolm korda 40-liitrise nõuga. Eks tassitud seni, kuni piimanaine öelnud, et sega ka, ära võta ainult koort!
Köieveos Väinamere regiooni ja Tartu regiooni vahel tõmbas Väinamere eest ka meie meister Jüri. Kolmandal tõmbel Märtson Haapsalust (oli ankrumees) kukkus ja lõi Jüri jalad alt. Nii see kaotus tuli. Jüril pingutusest keha nii kange, et lamas tükk aega kõhuli maas ning meie arstitudengid Liivi ja Margit kõndisid paljajalu üle tema, masseerides kuni lihased pehmed. Margit õpetanud selle „ravimeetodiga“ ka teisi köieveomehi.
Vinnis sattus üks meie poistest rahapommija küüsi – üks malevlane käis ja nuias raha, suitsetas nina all ja ära ka ei läinud. Mäletatavasti sel ajal levis seal selline komme, et nuiatakse raha ja tagasi ei maksta.
*
*
XVII osa
LÕPETAMINE
Rühma malevasuve lõpetamine oli oma majas. Kolhoosi poolt jagati aukirju „Tubli töö eest V.Kingissepa nim. kolhoosi EÜE rühma 1976. a. koosseisus“. Ka KEK andis tänukirju. Kokk Silvile kinkisime puulaeka, tänasime ka autojuhte. Pärast lõpupidu, paar päeva hiljem sõitsid komandör Ülo ja komissar Mart Turjale tagasi, et maja korda teha ja kolhoosile üle anda. Kokku korjati mitu kotitäit õlletaarat.
Sügisel oli Tallinnas TPI aulas maleva pidulik lõpetamine.
*
*
XVIII osa
2013. aasta
37 aasta taguse malevasuve võttis kokku üks malevaneiu sõnadega:“ Kõik oli nii vahva, oli ju väga ilus aeg!“.

NB! Postitamiseks logige sisse või registreeruge liikmeks.