Sinu eredaim mälestus

avatar
Teet Kurs kommenteeris 06.07.2012, 13:49Vasta ›

Hea rühmakaaslane Rudolf on ripuatnud üles hulga pilte. Seal ka pildid iseteveusest. Tegelt oli asi nii, et Uuemõisa rühm oli sots. võistluses esimeste hulgas. Teisel- neljandal kohal. Rebastena, kes olime põhitegijad,olime uhked oma rühma üle. Tegime tööd ja panime pidu. Kõik oli `OK. Ja see mees, kes võis olla kops, sest hiljem oli ta kaadritöötaja KGB-s, oli ka normaalne. Meie jaoks. Kuid see isetegevus, mis piltidel, oli nn. enda õigustamise isetegevusüritus , mille esitasime ehitajate päeval. Meie rühma isetegvusetteaste piirkonna isetegevuskonkursil sai hävitava hinnangu. Ju siis ületasime hindajate valuläve 9 viisaastaku edusammude kajastamisega, mis oli nagu isetegevusprogrammi moto. Esimeses-teises reas istujate- olijate valulävele see igaljuhul ei vastanud. Seal istusid Haapsalu rajoonikomitee esindajad, ideoloogiasekretär Joffega eesotsas, ja üks mees veel, kelle kohta hiljem saime teada, et organitest. Eks me seda 9 viisaastakut seal laval täis lasime…, mitte küll eesmärgina, kuid nii ta välja kukkus. Lühidalt oli sel aastal üleliiduline hüüdlause, et viie aasta töö tuleb teha nelja aasta ja üheksa kuuga. Meie , rebastena, ei saanud aru, kuidas ikka saab seda tööd kiiremini teha , kui töö on organiseeritud hästi. Ja selle arvamuse ja tegelikkuse kajastamisel me eksisimegi. Nii ta oli. Siintoodud piltidel on seega isetegevuskava, millega pididme ehitajate päeval ennast rehabiliteerima. Rehabiliteerimisetteaste oli suht sisutu isetegevus oli a`la väikeste luikede tants. See oli selline välise kuvandi loomine rahvale, teadmise kujundamine vist ka iseoloogiatöötajatele,kus pidime tõestama, et ikka oskame ka muud teha. Meilt nõuti seda etteastet. 9 viisaastaku isetegvuskava järelmite põhilugu sai alguse 17 augustil, kui Haapsalu KEK-i saadeti mulle Tallinnast must Volga järele ja kästi mul end puhtaks pesta ja pikad juuksed kukla taha panna ning Tallinnasse kaasa tulla. Sõit läks ELKNÜ Keskkomiteesse. Seal oli teisigi minusuguseid rühmakomandöre, kelle rühmad eksisid kehtivate normide vastu. Aeg oli suht hilisõhtune, kui vaibale sain. Jevgeni Duronin ., ELKNÜ skretär, võttis vastu , saalis oli teisigi komsomoli tippjuhte. Pika ajupesu ja asjade selgitamise lõpuks sõimas ta meid oma peenikese häälega. Kabineti eesruumis oli meid mitmeid ja meelde jäi see, et ühe Väinamere piirkopnna ( siis ei tohtinud enam “regi” öelda) rühma liige, tänane tegija ja üleminekuvalitsuse Ülemnõukogu liige, rahvasaadik iseseisvumisel, tuli nuttes kabinetist välja ja ütles, et mida ma oma emale ütlen, et nüüd visatakse ülikoolist välja. Mõtlesin, et näe, teha julges, kuid tunnistada ei julge. Oli kuidas oli. Meid solgutati siia ja sinna ja ei lubatud maleva kokkutulekule, kui mittesobivat elementi. Septembri alguses olin ülikoolis. Nii nagu tavaliselt. Seal hakkas uus solgutamine- rektoraadis, komsomoli- ja parteikomitee koosolekutel ülikoolis ja teaduskonnas. Olime nagu näidishukatavad. Hea oli kuulata sõnavõtte. Ka oma teaduskonna ja malevakaaslastelt. Jah, ju kehtib ütlemine, et kana ( pro partei) tiiva all on soojem ja rohkem toitu – nagu vägisi kisub selleks kõike tegema. Kuid kas selle nimel end juudaks teha? Hilisemas elus, kohtumistel, on mõni suur sõnaseadja ikka üritanud vabandada oma pugejalikkusest nõretava sõnavõtu pärast. Selle näidishukkamise protsessi ajal mõned head malevakaaslased otsustasid koguda allkirju, et mind ülkoolist välja ei visataks, ja kui seda tehakse, siis ka nemad lahkuvad ülikoolist. Siis läks hoopis suureks jooksmiseks, kust mina olin väljas. Igal juhul allkirjade kogumist ei toimunud, kuid rektoraadi ja partei esindajad teadsid nüüd täpselt, kes Tiigi ühikas elas ja millises toas. Käisin ülkoolis, loengutel, kuni oktoobri alguseni, mil dekaan kutsus mu enda juurde ja tuvustas rektori eksmati käskkirja. NB! Eksmati käskkiri oli tehtud 17 augusti kuupäevaga. See oli see kuupäev, mil mind rühmast, Haapsalust, Tallinnasse vaibale kutsuti.Samas, kogu selle aja , kui tehti ülikooolis minutaoliste näidishukkamist, ei räägitud midagi väljaviskamisest ja käskkirjast. Käis arutelu, ainult ja koguti sõnavõtjate ettepanekuid, kuidas teha hukkamine ehk milline hukkamistoiming valida – oli järelikult vaja rahva toetust otsusele ja näidata meelsust tehtu suhtes. Sisemises ma lootsin, et ehk jään ülikooli alles. Dekaan, minu lugupidamine tema suhtes siiani, ütles, et oled eksmatrikuleeritud, kuid sa oled tubli ( ?) mees ja ma võtan su aasta pärast tagasi. Kuid tingimusel, et tood iseloomustuse ja , et oled olnud kommunistliku töö brigaadi liige. Läksingi liidulisse tööstusettevõttesse ja olingi kommunistliku töö brigaadis . Ja mitte ainult liige , vaid sain ka eesrindlaseks. Eesrindlaseks sain sellepärast, et pandi kirja kui ülkoolis õppiv töötav töölisklassi esindaja. Ütlesin küll, et olen ju välja visatud. Kuid selle peale öeldi, et sellest ei ole midagi, et sa oled ju ülikoolis käinud ja seda keegi ei kontrolli. Nii seda kahepalgelisust meile õpetati. Ülikooli läksin tagasi ja rühma tegime jälle Väinameres ja lõimegi maleva sots. võistluse kinni. Ja sain NB! preemiaks välisreisi … Poolasse. Aasta oli siis 1975. Ülikooli partorg kirjutas iseloomustus – soovitusele peale, et olen moraalselt kindel ja ideoloogiliselt ustav… Mingi selline sõnastus. Eks tema teadis seda täpselt, sest väljamviskamise protsessis ta materdas mind tugevasti. Ju siis kasvatas ümber. Loo moraal on selles, et tänu sellele näidishukkamise protsessile, ja selle ümber toimunud eneseupitamislikele sõnavõttudele, hakkasin aru saama, et süsteem on ikka mäda, kui ta minusuguseid esmakursuse ja ideoloogiliselt suht taskaalukaid üliõpilasi kartis. Tänu sellel protsessile hakkasin huvi tundma demokraatia algete jne ning isiksue psühholoogia ja juhtimsteooriate vastu. Nii need arusaamad muutusid ja kujunesid. Süsteem ise oma käitumisega tekitas minus huvi, mis järjest kaugenes olemasolevast arusaamast ühiskonna arengutest.Jah, ühiskond oli suht haige. Aga- Kui peale regiooni tegemist Väinameres tehti ettepanek EÜE Keskstaapi minna, siis mäletan, et ütlesin kadunud EÜE veteranile, Väinamere “regi” tegijale, et kuule Andres, et ma ikka rohkem tegudes olija, kui hea sule-ja jutumees. Ma lähen oma pere ja majandustegevuse juurde. “EÜE oli lahe” ja kogemused ja suhted sellised, mida igalt poolt ei saa. Väärt kogeda ja väärt mäletada! Kuid ka ainult!

avatar
Teet Kurs kommenteeris 27.07.2012, 21:32Vasta ›

Lugesin siin teiste piirkondade ja rühmade lugusid ja seoses selle EÜE-ga sain teada, et sellel 1973 aastal juhtus enne EÜE-s toimuvat mõndagi, mis aitas kaasa EÜE-s “puusalt laskmisele” punategijate poolt. Nüüd, mitmed aastad hiljem, sain teada, et samal, 1973 aasta juunis, möllasid hipid Pärnus ja olevat lisaks demomarssimisele isegi miilitsamasinaid ümber lükanud, rääkimata avalikest väljaütlemistest võimude aadressil. Seega olid nn teises reas istujad , nii nagu meil Väimameres, juba juunis- juulis üle vabariigi närvi aetud. Ja kui meie EÜE-s midagigi tegime, siis oli juba teises reas istujatel instruktaash käes kuidas käituda. Sellest annab tunnistust ka sama aasta Pärsti rühma mälestused, kui nad tegid lillelised püksid igale rühma liikmele ja siis Saunametsa kokkutulekul keelati neid kanda. Järelikult süsteem toimis. Lubati, kuid seal, kus sa ei olnud avalik. Meid, Uuemõisa rühma, küll sellele kokkutulekule ei lubatud, kuid kus sa ikka jätad minemata sinna kus kõik noored koos. Ikka olime kohal, kuigi mitte eriti heas tujus sest komandörina mulle ikkagi öeldi, et ei ole soovitav kohal olla. Kuid jah, see oli huvitav kokkutulek. Keegi küll sellest ei ole veel rääkinud, kuid kokkutulek oli ühele kõrgele riigi täitevvõimu esindajale hauakiviks. Kas ta eksis tõesti ise või pandi eksima ehk lavastati eksimus.Aastaid hijem olime temaga ühe laua taga Rootsis ametliku vastuvõtu pidulikul õhtusöögil. Juhtusime kõrvuti istuma. Puudutasin teemat kauge kaarega- imestas, et teadsin. Jutt hakkaski liikuma. Kuid see on hoopis teine teema.

avatar
LEILI ROOMETS kommenteeris 06.09.2012, 17:06Vasta ›

Kuna olin eeskava organiseerijate hulgas langesin minagi septembris karistuse alla. Komsomolis märati mulle noomitus arvestuskaardile kandmisega. Parasjagu vahetus teaduskonna komsomolisekretär. Sirje pani ameti maha ja asemele asus Kaljo. Nad ütlesid mulle kohe, et ega seda noomitust tegelikult kirja ei pane. Nii oligi. Aga parteikomitee arvas, et vaja ikkagi eksmatrikuleerida. Sirje ja Kaljo said sellest kuulda.Teaduskonna dekaan prof. Ernst Raudam oli parasjagu Parcelonas konverentsil. Kuulnud millal ta tagasi tuleb, läksid nad teda kohe koju otsima, ootasid poole ööni maja juures, kuni prof. tuli ning rääkisid sealsamas trepil oma mure ära. Hommikul läks prof. Raudam kohe rektori jutule ja suutuis meid (mina polnud ainus) eksmat.-st päästa. Rektor, kes eelmisel päeval polnud jõudnud sellega tegelda, otsustas tema laual lebavatele käskkirjadele mitte alla kirjutada.Ime oli sündinud!

NB! Postitamiseks logige sisse või registreeruge liikmeks.