Sinu eredaim mälestus

Maila Jürgenson (Leppik) kommenteeris 27.02.2012, 23:37Vasta ›

Malevaelu.

Malevlaseks saamine.

Õppisin E. Vilde nimelise Tallinna Pedagoogilise Instituudi esimesel kursusel eesti keelt ja kirjandust. Kui sain teada, et on võimalik EÜE-sse minna, oli otsus kindel: malevasse. Tahtsin teenida raha ja ega uute inimestega tuttavaks saaminegi vähem tähtis polnud. Täitsin perfokaardi, esitasin selle. Naiivitarina arvasin, et olen teinud kõik endast oleneva, et malevasse saada. Tegelikult, nagu pärast selgus, oli minu avaldus üks mitmesaja tüdruku omadest, mida komandör Hillar peastaabis lappas. Malevasse sain sellepärast, et Iru rühmas oli liikmeid erinevatest kõrgkoolidest, meie omast enne mind ainult üks. Algas kevadine eksamiperiood. Tuli teade, et olen vastu võetud Iru rühma. Uurisin välja, et koht asub Tallinna lähedal. Maleva avamise päev oli päikesepaisteline. Istusime bussi ja pärast lühiajalist sõitu peatusime ühe kummalise hoone ees. Nagu hiljem selgus, oli selles algselt heinaküünina kasutatud ehitises viimati lambaid hoitud. Elamiseks olid selle kohandanud eelmise aasta malevlased. Alumisel korrusel asus suur ruum, kus olid gaasipliit, söögilaud pikkade pinkidega ja lauatennise laud. Osa hoonest oli kahekorruseliseks muudetud ja üles korrusele viis trepp, mille kõrval silt Tibulasse. All korrusel elasid poisid, ülal tüdrukud. Et eluase oli alguses olnud küün, siis kutsusid meie rühma liikmed end naljatamisi vahel ka küünikuteks.

Et saada täieõiguslikuks malevlaseks, pidime sooritama teatud katsed. Ei mäleta rituaali kõiki osi, aga silmad seoti rätikuga kinni ja viimase katse läbimine oli keeruline: meist moodustus kätest kinni hoidev ahelik, kes lahtiste silmadega eeskõndija juhtimisel pidi läbima loodusliku raja (hiljem selgus, et jõe raskete tõusude ja langustega kaldapealsel). Saime aru, et meid juhiti kuhugi ruumi, kus oli kuum. Silmad avasime Tallinna Näidislinnuvabriku soome saunas. Rühmakaaslased võtsid meid sõbralikult vastu, ometi oli vanemate olijate ees aukartus: ei osanud ju veel mingisugust ehitustööd ja olin teistest malevlastest pisut noorem.

Esimene tööpäev.

Ehitusel polnud ma varem kunagi töötanud. Meid, algajaid, juhatati linnuvabriku peavärava objektile. Selga panin dressid, pähe rätiku või mütsi. Tööriistadeks anti töökindad, kellu, haamer (üks ots oli kivide kohale koputamiseks, teisega tellisest parajat tükki lüüa), segupang, loodlaud ja nöör, mille otstes naelad ja mida tuli kinnitada valmis müüriosa külge, jälgimaks, et müür õiges tasapinnas oleks. Juhendajaks oli brigadir Endel, rahulik ja sõbralik mees. Hakkasime laduma peavärava sisemüüri, välismüür oli enne valmis. Päev oli päikesepaisteline ja väga kuum. Jätsime selga ainult päevitusriided ja töötasime selles „katlas“ terve päeva. Pingutasime, mis pingutasime, aga esimene müür ajas nutu peale: see ei olnud selline, nagu lootsime: vingerdas üles, alla ja kõrvale. Endel lohutas, et kõik on alguses niisuguse ladunud ja edaspidi läheb paremini. Nii oligi – keegi meist ei jäänud kobakäpaks. Ühte õppisime veel, et päike ei ole alati sõbralik. Õhtuks nutsime valu pärast, sest seljad lausa tulitasid. Appi tuli teist aastat malevas olev Leili, kes määris valutavad kohad paksult hapukoorega. Selle öö magasin kõhuli, sest seljale toetuda ei saanud. Hiljem õppisin veel telliseid alusele laduma, neid käest kätte loopima, ka troppima, aga ükski päev pole nii eredalt meelde jäänud kui see. Täiskasvanuelu algas.

Toitlustamine.

Toiduga olime varustatud väga hästi. Tallinna Näidislinnuvabrik hoolitses oma töötajate toidulaua eest: oli oma piimakari, kasvuhooned, kus kasvatati kurke, tomateid, ka lilli. Et selle ajal polnud kauplustest kõike vabalt osta nagu praegu, ka said oma töötajad kõike soodsama hinnaga, siis võimaldas see töötajatele materiaalset kokkuhoidu ja mitmekesisemat tarbimist. Seda hoolitsust tundsime meiegi iga päev. Hommiku- ja lõunasöögi saime kohalikust sööklast, õhtueine oli vaja endal ööbimispaigas valmistada. Toimkonda kuulus korraga kaks tüdrukut. See oli aga mulle esialgu õudust tekitavaks elamuseks, sest ma ei olnud varem eriti tihti süüa teinud, ja nüüd korraga mitukümmend näljast inimest lauas. Meenub, et esimesel toiduvalmistamise korral oli meile antud kanad. Vaatasime pisikese Pillega neid lihakehi jubedusega. Kuidagi ei kujutanud ette, kuidas neid tükeldada, sest polnud seda kunagi isegi pealt vaadanud. Leidsime erinevaid nuge ja madistasime, mis madistasime: jõud sai otsa, vahepeal puhkasime, pisarad tulid silma, kartsime, et teised tulevad ja söök pole laual, aga kuidagi need tükid siiski valmisid. Mil moel need söödavaks said, enam ei mäleta, aga süüa ilmselt kõlbasid. Teisel korral olime just upitanud kõrgele pliidile suure katla kapsaste ja hakklihaga, kui gaas sai otsa. Siis polnud ju mobiiltelefoni, et abi otsida. Venitasime katla tagasi maha ja tassisime kahevahel umbes poole kilomeetri kaugusele saunaonu (mees, kes küttis linnuvabriku sauna) kööki ja kurtsime oma muret. Saime loa seal õhtusööki valmistada.

Esimest korda elus nägin ka, kuidas kohupiima tehakse ja minu mäletamisi valmistas seda Hillar. Tundus uskumatu, et see nätske küllaltki kõva mass riide sees kivi all on sama toiduaine, mida poest meeleldi ostsin ja sõin.

Malevapulm.

Otsustati, et ka meil nagu teisteski rühmades korraldatakse malevapulm. Pruudiks valiti millegipärast mind. Peigmees pidi tulema oma rühmakaaslastega kusagilt Virumaalt. Pulmapäeval selgus, et teine rühm siiski ei saabu. Siis otsustati, et peigmeheks saab oma rühma noormees Ago. Minule oli Leili varem õmmelnud marlist pruutkleidi, Ago riietati uude musta tööriietusse, mis õhtuhämaruses näis šiki ülikonnana. Toimus „kiriklik laulatus“. Kirikuks oli meie oma elukoha suur ruum. Ära olid jagatud ka teiste rühmaliikmete osad: oli isamees, peigmehe ja pruudi vanemad, aga ka nutunaised ja sulipoisid. Küünlavalguses heinaküünist eluase tundus tõelise kirikusaalina, kui ülemise korruse trepist alla astusime. „Kirikuõpetaja“ pani meid paari. Nutunaised nutsid ja sulipoisid segasid pidulikku jumalateenistust. Tõeliselt lummav oli pulmasõit kuuvalgel, kui istusime vankris, mida vedas saunaonu hobune.

Isetegevusülevaatus.

Isetegevus oli malevaelu lahutamatu osa. Ikka lauldi ja tantsiti, esineti kohalikele. Enim küttis kirgi ülevaatus, kus sai teiste rühmadega mõõtu võtta. Meie komissar oli Priit, aga vaevalt ta kava üksi kokku pani. Otsustati näidata malevaelu põhiprobleeme. Mulle meenub neist kaks: tüdrukud, keda kandideeris tunduvalt rohkem, kui neid malevarühmadesse võtta sai, ja ehitustööde maht, mida plaaniliselt aasta-aastalt suurendati. Kava algas looga „Must on džungel ja must on öö…“. Selles öös liikusid laval elajaloolised inimesed. Siis ilmus poistest ja tekkidest moodustunud „kaamel“, peal silt Ehitusmalev. Ümber selle tunglesid ja rüselesid tüdrukud, kes püüdsid „kaamelile“ selga ronida. Saatelauluks kõlasid sõnad: „Taa- de- rit ja kõnna, kõnna, kõik me tahame malevasse minna…“. Teisena meenub stseen, kus laval oli näha imelikku kasti, mille avas ripnes punane õhupall. Kasti taga oli Hillar, kes puhus palli ja selle täitudes oli vaatajatele hästi näha sõna Plaan. Kui olime ülevaatusel, olid staabimehed hinge kinni pidanud, kas Plaan läheb lõhki või ei. Et esitasime sama kava eri kohtades, ei mäleta, kuidas kunagi, aga mõnikord õhupall ikka lõhkes ka. Saatemuusikaks oli Gunnar Grapsi populaarseks lauldud „Imeline masin“. Olin üks lauljatest, muusikat tegid kaks viiulimängijat. Oli vaja pingutada, et kõrgeid noote viiulite saatel puhtalt välja laulda!

Saavutasime oma kavaga esikoha nii Rävala regioonis kui ka vabariiklikul kokkutulekul. Preemiaks oli telesaates esinemine. Salvestus tehti minu mäletamisi Tallinna Näidislinnuvabriku klubis. Et siis veel videosalvestust ei tehtud, pidime kava eri põhjustel mitu korda esitama ja see oli pingutust nõudev, aga omamoodi innustav – ikkagi televisioonis.

Laulmisest.

Laulmine saatis meid nii tööl kui puhkehetkel, rohkem siiski viimastel. Kitarril mängis Kleesmaa Jüri. Repertuaari kuulusid tuntud laulud, eriti popp oli “Vana jõgi“, mille oli Eestis tuntuks laulnud Tõnis Mägi. Laulsime seda vahel sõnadega: „Iru jõgi, Iru jõgi…“

Mõne lauluga oleks meie saatus, arvestades poliitilist olukorda, võinud ka üsna täbaraks osutuda, aga polnud ka kõik ametnikud sel „punasel ajal“ tähenärijad. Olime enne regiooni kokkutulekut õppinud selgeks mõned laulud, mille päritolu kõik ei teadnudki. Üks jutustas uhkest ratsamehest, kes võitlusesse läheb, kelle kalmukünkal, kui ta langeb, kolm sinilille õitseb, kui ta langeb. Nüüd tean, et see oli Eesti Vabariigi sõjaväemarss. Teine rütmikas marsilaulus olid sõnad: „ …paat lõikab vahutavat vett, silmapiirilt kaob Eestimaa rand…“. Kui me nende laulude saatel olime uhkelt Rapla staadionile marssinud ja rivisse seisma jäänud, saime sosinal oma komissarilt teate, et üks mees oli tulnud ja vaikselt palunud meil niisuguseid ebasoovitavaid laule mitte laulda.

Auvalves.
Juulis oli Eesti NSV aastapäev, mida tähistas tollane valitsus piduliku istungiga Estonia kontserdisaalis. Eelmisel õhtul korrastasime oma vormiriideid, sest meid oli kutsutud auvalvesse. Aastapäev oli soe ja päikseline. Sisenesime kontserdisaali. Istung juba toimus. Meid paluti koridoris oodata. Eelnevalt rivistati meid ja kui saaliuksed avanesid, marssisime vahekäikudest sisse. Iga pingirea kõrvale jäi seisma üks malevlane. Tundsin juba enne sissemarssi suurt hirmu. Saalist ei mäletagi muud kui hämarust, istujate siluette ja eredasti valgustatud lava, kus ilmselt istusid tollased valitsustegelased. Seisatasime mõne minuti ja marssisime välja.

NB! Postitamiseks logige sisse või registreeruge liikmeks.