Sinu eredaim mälestus

avatar
Jaan Külaviir kommenteeris 12.02.2012, 12:22Vasta ›

Augusti alguse pühapäev. Laagris mingeid ühiseid üritusi parasjagu ei korraldatud. Seega, kes soovisid, võisid Gorno-Altaiski linna aega minna veetma. Mina, sõber Tõnis, Hedde ja veel üks tüdruk, otsustasime minna linna. Linnani oli ~6 km. Käisid ka bussid. Sõitsime bussiga. Piisavalt ringi kooserdanud, otsustasime tutvuda kohaliku restoraniga “Altõn-Köl”. Sisenesime, läksime teise korruse söögisaali ja leidsime sobiva neljase vaba laua ning võtsime istet. Päris ilus, looduslikust puidust rahvusliku interjöriga kaunistatud saal oli. Kena kelnerineiu tuli ning tellisime üht-teit söödavat ja arvasime, et kuna igapäev just Mägi-Altai rahvusrestoranis ei käi, siis palusime tuua 50g konjakit per nina.
Kui oli mõningane aeg oldud, koputas keegi minule selja tagant õlale. Ümber pöörates nägin üleliidulise malevavormiga noort meest, kes ennast tutvustamata ütles: “Rebjata, idite v lager i skašite komandiru gde võ bõli i što võ delali”. Pikemalt ootamata lahkus mees saali teise otsa oma kohale. Arvasime ära tundvat üleliidulise ehitusmaleva Altai piirkonna komandöri sm. Babi.
Lõpetasime varsti ning naasime laagrisse Maima jõe kaldal, kus olid püstitatud kolm suurt välitelki, et meie 54 liikmeline rühm ära paigutada (2 meeste ja 1 naiste telk). Telgid ja söögivarjualune olid paigaldatud nii et nende vahele jäi mõnesaja ruutmeetrine laagriplats.
Süda natuke valutas Babi ütlemise pärast, kuid arvasime, et asi pole eriti hull ning jätsime Rein Tutkile restorani külastamisest rääkimata. Asi oli pea ununenud, kuid kolmapäeval teatati, et peale õhtusööki toimub laagriplatsil suuremat sorti koosolek, kuhu tulevad ka inimesed üleliidulise maleva juhatusest. Nii oligi- tuli Babi ja veel paar tegelast ning kohalikust pravdast ajakirjanik. Arutusele tuli meie, kes me Babile restoranis vahele jäime, distsiplinaarküsimus. Maleva kuiv seadus keelas alkoholi tarvitamise. See et me purjus polnud ei lugenud, konjak oli laual. Küsimus püstitati-patustanud ränga sisekorra rikkumise eest malevast ja komsomolist välja visata ning oma kulul Eestisse tagasi saata. Asi kippus vägisi võtma ohtlikku pööret. Komsomolist ja malevast välja viskamine oleks tõenäoliselt automaatselt lõppenud ülikoolist eksmatrikuleerimisega. Mäletan, et meie eest seisis ja võttis muljetavaldavalt sõna TRÜ kehakultuuri tudeng, venekeelne noormees (nime olen kahjuks unustanud), kes suutis meie pattu väiksemaks maalida. Otsustavaks sai vist siiski see, et järelepärimisel restoranist said Babi mehed teada, pühapäeval olla teisigi eestlasi seal käinud ja alkoholi tellinud. Terve või suur osa rühmast malevast välja visata tähendanuks Babile endale sekeldusi.
Ajalehes aga ilmus pooleleheküljene artikkel eesti ehitusmalevlastest, kus ei hoitud kokku
kriitikaga eesti üliõpilaste aadressil. Siiani on täpselt meeles lause: “oni pošli v restoran, ignoriruja kašu kotoruju drugie v lagere jedjad!”
Altaist on palju mälestusi. Pingelisemad ja ekstreemsemad jäävad eredamalt meelde.

avatar
Jaan Külaviir kommenteeris 28.02.2012, 18:00Vasta ›

Betoneerijate brigaad sai loa minna nädalavahetusel mägedesse. Brigadiriks oli meil Riivo. Tema oli ka eelmisel suvel Mägi -Altais malevas olnud ja teadis, kus Altai kaunimad kohad asuvad. Komandörilt loa saamine polnud lihtne, aga Riivot lõpuks siiski usaldati. Rühm jäi tema vastutada. Betoneerijaid, kes me ehitatava Gorno-Altaiski vangilaagri katlamaja vundamenti valasime, oli brigaadis 11 inimest. Paras jagu, et ära mahtuda väikelennuki pardale. Kui Altais kuhugi kaugemale reisida vaja oli, siis tuli kasutada lennukit kuna maanteid mägedes praktiliselt polnud.
Peasihtkohaks sai võetud Teletski järv – Altai pärl. Kui Gorno-Altaisk asub Altai mäestiku äärealal, siis Teletski järv 100 – 200 kilomeetri kaugusel „pärismägedes“.
Telgid kaasas ja üht-teist tarvilikku veel paaripäevase reisi tarvis, läksime lennuväljale. Gorno-Altaiskis maandusid ja tõusid peamiselt „moosiriiuli“- tüüpi lennukid. Meiegi istusime ühe sellise pardale. Eestlastest sai lennuk täis, mäletamist mööda oli lennukis veel ainult üks vene mees peale meie. Oli täitsa imelik sellise lennukiga lennata. Meenutas rohkem Pensa tehase PAZ bussi (see 20 –kohaline ninaga autobuss, mis vanasti N-Liidus maakohtades käigus oli). Viimane pealetulija tõmbas ukse kolksuga kinni ja lendur passis peale, et see seestpoolt ukse riivi kinni lükkas ning lend võis alata. Lennukõrgust oli 600 – 1000 m. Lennu ajal raputas, justkui sõidaks autoga munakivisillutisel või halvas seisus kruusateel. Lenduriga sai lennu ajal ka juttu ajada. Mingisse Teletski järve ligidal asuvasse punkti igal juhul me jõudsime. Sealt sõitsime ühiskondliku transpordiga veel natuke ja olimegi järve nn turismibaasis väljas. See oli väike keskus, kust tehti järvele huvireise. Saime meiegi ühele kaatrile peale. Sõit läks piki järve. Olles hiljem korduvalt viibinud Baikalil, peab ütlema, et Teletski järv on justkui selle väike koopia. Pikk ja kitsas, kahel pool võrratult ilusad, kuuse-ja seedrimetsaga kaetud kõrged mäed, sekka kaljusemaid vorme. Olime ilust vaimustuses. Sõideti piki järve umbes 10 km kuni Gorbu joani, kus laev randus ja saime minna juga vaatama. Kohalik giid ülistas juga kõvasti – pidi olema kõrge ja ilus. Tegelikult polnud midagi erilist. Vesi sadas küll kõrgelt kitsast kaljulõhest, kuid teda oli üsna vähe. Kuna oli parajasti 2. august ja kuiv aeg, polnud mägedes vett joa toiteks. Kevadel, lumemineku ajal avaneks kindlasti sootuks teine pilt. Korjasime joa alt järve kaldalt mõned ilusad kivid. Ühele lapikule kivile uuristasin laevaga tagasisõidul naela abil augu sisse nii et sain kaela riputada. Kivi peale kraapisin kuupäeva ja joa nime. Baasi tagasi jõudes olime kangesti näljased, sest laevasõit oli kestnud mitu head tundi. Otsustasime sealsamas olevas kohvikus (sööklas) süüa. Segadust tekitas suur teede valik. Keegi meist ei teadnud öelda, mis huvitav tee on „tšai parami“. Lõpuks läks nii, et igaüks tellis omale joogiks lemmiktee ning proovimiseks veel kohaliku tundmatu tee „tšai parami“. Säilitades külma rahu, kandis ettekandja lauale kõigile neljale tuntud tee, tõi siis veel neli väikest teekannu teetõmmisega, kaheksa tassi ning neli kannu kuuma veega. Laud oli teevärgist nii tihe, et söögipoolise jaoks ei oleks ka kõige parema tahtmise juures enam ruumi leidnud. Nõnda saime teada, mis tee on venelastel „tšai parami“.
Õhtu lähenedes otsustasime kõrvalasuva mäe otsa ronida ning seal ka ühtlasi ööbimiseks telgid püstitada. Võib-olla tunnise matka tulemusena leidsime üsna kõrgel tasasema koha, võrratult ilusa vaatega alla järvele. Sealsamas kasvas laia võraga seeder, millel olid ka käbid küljes. Raputasime käbisid alla ja sõime seedripähkleid. Istusime poole ööni lõkke ääres. Oli lõbus olla. Jätsin telgi ennist püstitamata kuna üks teadjam mees ütles, et magame ilma telgita kustunud lõkkeaseme vahetus läheduses, siis on hea soe. Tänu sellele jäi minu uneaeg lühikeseks. Juba tunni või kahe möödudes hakkas nii külm, et ka sütele kolimine ei oleks aidanud kuna nad olid niikuinii kustunud. Kõiki olemasolevaid riideesemeid ümber võttes, kaasaarvatud kotist väljatõmmatud telk, sain veel natuke magada. Asjal oli siiski ka positiivne külg – õnnestus näha võrratut päikesetõusu, kus pool allolevast järvest oli üle mäe paistvatest koidukiirtest valgustatud ja piki järve teine pool pimeduses. Koos päikese kerkimisega liikus eraldusjoon silmnähtava kiirusega järve teiselt kaldalt meiepoolsele, tuues nähtavale mitmeid öist kalapüüki harrastavate kalurite paate. Suurest kõrgusest vaadatuna paistsid paadid imepisikestena.
Veetsime suurepärase päeva Teletski järve ümbruses. Pärastlõunal õnnestus lasta endid sõidutada lähedalasuvasse Manžeroki (sealsamas asuv mudase kaldaga väike järv kandis sellist nime, küla osas pole kindel) külasse, kus oli lennuväli ja kust pidi saama lennata Gorno-Altaiskisse. Lennuväli tähendas seal suuremat tasast muruplatsi. Paha oli aga hoopis asjaolu, et ilm oli muutunud mägedes sedavõrd hulluks, et lennuk ei saanud lennata. Olime sunnitud sealsamas lennuvälja kõrval telkima ja lennuilma ootama. Muretsesime kõvasti, sest meid juba oodati kindlasti laagris. Mägedes võib nii mõndagi halba juhtuda ja komandör vastutab. Õhtul, enne magamaminekut vahetasime lõkke ääres muljeid, kaotamata lootust homsele tagasilennule ja säilitades huumorimeele, lauldes komandör Rein Tutkile: „…ja mul on tunne, et minust mõtled sel ööl“.
Laagrisse jõudsime paaripäevase hilinemisega. Rein oli meie saabumisest nii õnnelik, et määras karistuseks ainult mittekaasavõtmise rühma ühisest matkast lähedalvoolava Katuni jõe kallastele. Olen väga tänulik Riivole Altai ilusaima järvega tutvumise eest.

NB! Postitamiseks logige sisse või registreeruge liikmeks.