Gliwice 1970

Pilt
Vana paks 31.12.2011, 10:14

1970. aastal tehti mulle ettepanek hakata Gliwice rühmas komandöri abiks. Komandöriks oli mulle I kursusel tehnilist joonestamist andnud graafika kateedri õppejõud Aave Taidus. Tõsi, ega ma teda eriti ei mäletanud. Olin Võru Tööstustehnikumis saanud väga tugeva tehnilise joonestamise oskuse, piirdus minu osalemine joonestustundides kummalgil semestril ainult kahe tunniga. Esimeses tunnis sain tööülesande ja järgmises tunnis näitasin selle ette, sain hinde ja ülejäänud tunnid olid minu jaoks vabad.
Kuigi olin huvitatud Saksamaale malevasse minekust, nõustusin peale maleva juhtkonnaga mõningaste läbirääkimiste pidamist minema Poola.
Meid oli Gliwice rühmas 20 liiget: 10 poissi ja 10 tüdrukut. Kuna tollane Poola töölepinguseadus ei lubanud tüdrukutel rasket mullatööd teha, siis viidi tüdrukud mingit kalmistut hooldama. Poistel tuli hakata ühe tehase territooriumil kaevama kraavi. Meie tööd ja tegemist juhendasid kaks kohalikku nn “pilooti”, ühe nimi oli Jurek (ta kinkis mulle Zakopanes ühke mägimatkaja kepi), teise nime kahjuks ei mäleta
Esimesel päeval, kui olime tehase juhtkonna juures ennast tutvustamas, väitis mingi ülemuse moodi mees, et pinnas , kus meil kaevata tuleb, on hea ja et seal pole veel keegi kaevanud.
Hakkasime kaevama. Pinnas on rohkem kui “hea”. Kõigepealt tuli väikese liiva kihi alt eemaldada ca 15 sm paksune betoonparketi kiht. Siis oli natuke mulda, siis tuli kivisöe tuhka, šlakki, koksirägu. Kuskil 50 sm sügavusel oli kiht kruusa, veel allpool kivisütt, telliseid, trosse ja metallilatte, meetri sügavusel oli isegi traatvõrku. Krrav oli oma mõõtmetelt suur. ca 80 sm lai ja vähemalt 180 – 200 sm sügav (minu pea igatahes kraavist välja ei paistnud, kuigi olin 193 sm pikk) Tööpäev algas varakult – kell seitse pidime olema juba kraavis. Suitsutunde,ehk puhkepause sai teha kindla aja järel. Tööpäeva algusest nelja tunni möödumisel tuuakse meile kohv. Poolas pidi töö juures töötajatele kohvi pakkumine tähendama et tegemist on eriti raske tööga.
Meie käsutusse oli antud ka väiksemat sorti vagunelamu, kus saime hoida oma tööriistu ja kus saime vahetada ka riideid. Seal saimegi oma tumeda vedeliku magusamaks teha ja hommikul kaasavõetud võilebadega koos kõrist alla sokutada.
Meile ei jäänud ka märkamatuks, et suure platsi teises servas kaevati ka kraavi. Eemalt polnud kaevajaid näha, Ainult liiv lendas kraavist välja ja kraavist kostus ka mingit laulutaolist üminat. Ühe “perekuuri” ajal võtsime nõuks minna vaatama, kes seal töötavad.
Kraavis askeldasid vilkad vietnaamlased Nad olid kasvult ikka väga väikesed , meie vägislastele vaevalt nabani. Püüdsin neid jäädvustada oma päevi näinud Zorki 4 fotogaga. Sättisime nad endi vehele ritta nii, et pikkade vahel olid kõige lühemad vietnaamlased. See tekitas neis väikese elevuse. Saime teada, et iga vietnami tudeng peab suvega teenima ühe kuulipilduja raha, mille nad kenasti ka kodumaale saadavad. Saime teada, et siin Poolas, on labidas nende käes võrdväärne kuulipildujaga kodumaal .
Ühel pärastlõunal tulid vietnaamlased meile külla. Ühelt tahtsid nad näha, milline on meie osas pinnas. Selle nägemine ehmatas neid täielikult. Samas tahtsid nad meilt osta kõike, mis meil kaasas oli. Eriti meeldis neile minu kasettimängijaga transistorraadio RIGA 101. Aga sellist sõpra ei saanud ka parima tahtmise juures ära anda, See oli meile kogu töötamise ajal ainsaks innustajaks tihti lohutuks muutuvas kraavis.
Siis leidsid vietnaamlase, et neile oleks vaja fotoaparaati. Minu Zorki hakkas meeletult meeldima.Kuna ma poola keelt ei osanud,siis kirjutasid nad pulgaga liivale 800 zlotti. Raputasin pead, sest mul oli selles esimene film sees ja sellelgi alles mõned pildid Varssavi linnast. Natuke omavahel aru pidanud, kirjutati liivale 1000. Raputasin ikka pead. veel hetk nõupidamist ja liivale ilmus arv 1200. Jäin imestunult seda arvu vaatama ja ei saanud aru, mis toimub. Küsisin ka lähedalolnud Felisilt ja Tõnult. mis teha . Nemad ei osanud ka midagi arvata. Kehitasin korraks õlgu. Üks vietnaamlane tormas vagunelamusse ja tuli hetke pärast sealt tagasi 1200 zlotiga. Minult võeti aparaat , kosteti “dzenkuje” ja kadunud need vietnaamlased olid. Ja mina aparaadist ilma. Pärast hakkasin arvutama zlotte rubladeks. Selgus, et olin selle vana Zorki eest saanud 4-kordse uue samaväärse aparaadi hinna. Ja seda olukorras, kus vietnaamlased valmistusid Moskvasse ekskursioonile minema ja oleksid sealt võinud sealt osta isegi 2 või 3 Zeniiti. Ja nii olingi kogu aja Poolas ilma fotokata.
Meie seiklustest Gliwices oleks palju meenutada, aga siinkohal püüan ritta seada need nimed, kes olid meie rühmas.

Komandöriks oli Aave Taidus, mina olin tema abiks ja vajadusel ka esindajaks
Veel olid rühmas:
Tõnu Hansson, Olavi Pihlamägi, Henn Tosso (temaga olin ka 1965 aastal Kasahstanis ühes rühmas), Feliks Undusk, Silvi Kuhi, Liia Sauks, Arno Adamsoo, Maire Toomsalu, Elli Madaloja, Anne Hallik, Vilja Sprenk, Õie Maipuu, Andres Soomets, Annes Andresson, Maia Tint, Viire Kaik, Eda Erik ja Arvi Siig

Vast said kõik kirja.

Need meenutused pani kirja Jüri Varik

avatar
Vana paks kommenteeris 17.01.2012, 17:29Vasta ›

Pildin on Gliwice rühma kraavihallid meiega äri tegema tulnud Vietnaami tudengitega. Püüdsime poisid ritta seada nii, et vietnaanlased ja meie ca 2m mehed oleksid vaheldumisi. Kui pilt tehtud oli, said vietnaamlased alles aru, et neid seati spetsiaalselt vaheldumisi pikkade eestlastega. Paraku jäi see ka minu viimaseks pildiks oma apraadiga. Selle pildi tegi meie “piloot” Jurek Pilt on tehtud meie töökohaks oleva valumehaanika tehase tagahoovis.

Jüri Varik

NB! Postitamiseks logige sisse või registreeruge liikmeks.