Algul pandi meid elama Karksi kolhoosi keskusse ühte pooleliolevasse elamusse, kus sisekrohv oli lõpetatud ca nädal enne meie saabumist. Loomulikult oli seal siis kohutav niiskus ja tohutult kärbseid. Meie toas ei tohtinud keegi enne magama heita kui oli 100 kärbest ära tapnud. Kõva protesti peale leiti meile varsti uus elupaik Longi algkoolis. Seal oli elu nagu kuninga kassidel.
Karksi rühmas oli 3 brigaadi-sillaehitajad, katlamaja ja Veneküla brigaad (ehitas väetisehoidlat).
Regiooni kokkutulekuks algatasime naiste jalgpalli, mis hiljem Viljandis ka ülemalevalisel kokkutulekul kavas oli. Ainult väravas oli meesterahvas. Mängude tulemusi ei mäleta.
Kuna Karksi kolhoos ka veini valmistas, siis ei olnud seda vaja kaugelt otsida.
Üks rühma liige (Raivo) oli pärit Muhumaalt ja kutsus kogu rühma endale külla. Loomulikult oli valmistatud ka piisav kogus saare õlut. No ja sellepärast ei mäleta tookordsest külaskäigust ka mitte eriti palju. Peamiselt seda, et teisel hommikul oli ikka VÄÄÄGA paha olla. Sinna ja tagasi sõitsime kongiga krusaga. Kongis maas olid heinad ja mõned madratsid, aga kõik olid rahul ja tol ajal miilits ka ei kimbutanud reisijateveo eeskirjade rikkumise pärast.