Esimest korda malevasse

Pilt
Vana paks 26.12.2011, 11:14

See oli 1964. aasta sügis. Ühel purilennu võistlusel (Olin Võru loodud purilennuklubi üks esimestest liimetest) kuulsin ühelt tudengilt, et ta oli tulnud Kasahstanist, kus oli olnud EÜE-s ja oli teeninud päris palju raha. Kuna olin majanduslikult väga viletsas olukorras (isa polnud, ema oli III grupi invaliid), siis pidin ise nii kooliskäimise, riieteostmise ja kõige muuga hakkama saama. Olin tollal Võru Tööstustehnikumi IV kursuse õpilane. Erilist lootust küll ei olnud tudengitega koos malevasse saamiseks, kuid tahtmine oli suur. Rääkisin oma mõttest veel ühele tüdrukule ja 5 poisile. Nii et kokku sai meid seitse – seitse vaprat, nagu meid hakati kutsuma ja kutsuti kuni tehnikumi lõpetamiseni. Poiste nimed on mul hästi meeles. Need olid: Madis Hallop, Penti Hussar, Heldur Jagomägi, Volli Kõivastik ja Valdis vaheoja. Pean vabandama, aga ainukese julge tüdruku nime olen unustanud. 2005. aasta alguses hakkasin otsima kontakte nendega, kes korraldasid malevasuve. Lõpuks õnnestus leida kontakt TPI komsomolikomiteega. Mitmete helistamiste ja kirjalike pöördumistega saavutasin selle, et märtsis oldi nõus mind ära kuulama . Sõitsin kohale, sain ka jutule. Mea ei hiilanud tollal erilise veenmisoskusega ja pidin ikka päris pikalt seletama, miks ma tahan malevasse minna, mida ma oskan teha jne jne. Kursaõe ja -vendade kohta küsiti ainult, kas neil on pahandusi olnud ja kuidas õppimine on olnud. Õnneks olime head õppijad.
Lõpuks sain põhimõttelise nõusoleku. Aprilli lõpus saadeti meile kõigile ka koju kirjalik teade meie arvamisest EÜE Kasahstani malevasse. Nüüd algas kõige raskem osa. Malev pidi välja sõitma 06. juunil 1965. Aga meie õpingud tehnikumis pidid lõppema nädal hiljem. Pidime juunis kuus ka majandis käima kartuleid panemas ja mõned ka hübriidkapsast itumas. Tehnikumi direktot Aleksei Uibokand ei tahtnud kuuldagi meie ehitusmalevasse minekust. kordas aina, et töötage siin kolhoosis või sovhoosis või tehnikumi õppetöökojas. Õnneks mitmed õpetajad, ka kõige kardetum metallide tehnoloogia õppejõud Kõiv (teda tunti ainult hüüdnime Kapa järgi) meid toetamas Salamisi saime oma eksamid ette ära teha. ja direktorile üllatuseks olime nädal enne väljasõitu kursuse lõpetanud. Aga direktor oli ikka vastu. Tollal oli kombeks, et kursuse lõpetmisel maksti välja ka suve stipendium. Käisime direktorilt seda mitmel korral küsimas, sest enamusel meil ei olnud sellist raha, et kasvõi malevasse minekuks varustust osta ja Tallinnasse sõita. Direktor andis teada, et saame stipi kätte siis, kui kool ametlikult läbi saab. Viimases hädas (Võrust pidime õhtul istuma Tallinna rongile) helistasin TPI -s olevasse maleva staapi. Rääkisin Indrek Toomele oma mure ära. Ta ei osanud esialgul midagi öelda, lubas vaadata. Õhtul kella poole üheksa ajal( kaks tundi enne Pihkva Tallin Rongi väljumist Võrust) koputati uksele. Uksel oli direktot Uibokand, andis mulle 3 kuu stipendiumi ja ütles vaid: said oma tahtmise, aga vaatame, mis sust sügisel saab) toanaabrile Pentile ei öelnud ta midagi, Andis ainult stipendiumi kätte ja lahkus. Ka kõik teised olid saanud stipendiumi korralikult kätte. Riideid me enam osta ei saanud.ja enamuse rahast jätsime koju. Läksime lisalt nende riiete ga, mis kellelgi juhtusid olema.
Nii sai minust, alles 18. aastaseks saanud tehnikumiõpilasest Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva liige.

Loomulikult võiks sellest malevast eraldi raamatu kirjutada. Sattusin koos Helduriga Zlatopolje rühma. Rühmas oli palju tänaseni tuntud inimesi, nagu Tõnu Tepandi (komandör), Ragnar Viir (arst Soomes) jne jne.
meie rühm hiilgas teiste rühmade seas paljude huvitavate tegevustega. Suurt elevust tekitas näiteks meie rühmas puhkeruumi seinal olnud suur: Sahmimise teoreetiline graafik, töö tellisetehases (mul on siiani alles väike tellis, mille ise valmistasin ja põletasin), suhtlemine kohalikega. töötamine treialina( oli vaja pikki polte, millega sealse töökoja treialid ei saanud hakkama. Tehnikumist omandatud treimisoskusega jõudsin päevas 10 korda rohkem polte treida, kui kohalik treial9 Meenub , kuidas käisime Salam Bek’i põllult kartuleid pätsamas ja jäime vehele, meenu maleva pulm ja “suhhoi zakon” Meenub ka võimas lõpupidu, mis meile kohalike poolt korraldati. Kõik see on meeles, nagu oleks see toimunud eile
Ka on mul eraldi pildialbum sellest malevasuvest. kahjuks paljud pildid said kunagi ammu antud EÜE keskstaabile, maleva ajaloo jäädvustamiseks.

Siinkohal täpsustaksin ka 1970. aasta olukorra. Olin sel aastal Gliwice rühmas asekomandöriks. Sealt naasmisel viidi mind Voka rühma komandöriks. Sellepärast olengi 1970. aastal kahes rühmas. Voka rühmas asendatii sealne komandör minuga : minu kohale panek toimus öösel, kell 03:30. Aga selle aasta malevad olid erilised. Mis vääriks kindlasti jäädvustamist maleva ajaloos, nagu seda vääriks eraldi peatükina jäädvustamist Audrus toimunud interlaager 1969. aastal, kus rühmas oli ka 10 saksa tudengit. No ei saa jätta mainimata kasvõi paari seika , mis lihtsalt ei saa ununeda.Õllepudeli siltidest loosun seinal. Vara tööle, hilja voodi, õigel ajal õllepoodi. Sildid olid tähtedes kahes reas, ja selle koguse õlut jõudis ära juua ettevalmistav rühm. Rühmas oli fantastilisi inimesi ( Olin koos Märt Merilaga selle rühma kompleteerijaks ) Mõned neist: Kadunud Arvo Laid, Rostislav Gurjev, Malle Pärn. Avalikustamist vääriks see, kuidas käisime Saamemaal ilma piiritsooni lubadeta, kuidas andsime Saaremaalt mandrile pääsemiseks piirivalvuritele kontserdi, mis lõppes Pärna Malle tantsuga laual, käes ühe kapteni püstol, Kuidas kirjutasime Pärnus KGB- s seletuskirju metsavendade laulu laulmise eest, kuidas tegime sega sauna ja naised panid meeste riietaga minema. mõni aeg hiljem võis näha Audru rebasefarmiga piirnevas asulas ringi uitamas paarikümmend alasti meest jne jne.

Pivarootsi rühmas olin ka komandöriks ja 1972. aastal Oalivere rühmas juba partisanina.

Pilte on mul päris palju, aga need on albumitesse liimitud ja pean mõtlema, kuidas neist saaks koopiaid teha.

Aga kui leidub spetse, kes suudavad ka albumis olevatest piltidest koopiaid teha, olen alati valmis aitama
Ka on mul olemas pilte EÜE 40. sünnipäevalt, mida kajastas ka päris põhjalikult Postimees (09. august 2004). Tõsi, seal on ajakirjanik väikese näpuka teinud. Jüri Varik’u sõnad on pandud Neeme Olde suhu, aga selle parandas ajakirjanik 11.08. 2004 ilmunud lehes.
Ka kirjutas noorule ajakirjanik Kadri Luik minust pikema loo ajalehes KOIT avaldamiseks ja see avaldati 07.08. 2004

Olen valmis kajastama ka elu-Olu Gliwice rühmas ja mujalgi.

Parimat soovides

Jüri Varik
Volitatud mehaanikainsener
5091244
varik@hot.ee

avatar
Mälupilt kommenteeris 01.01.2012, 18:11Vasta ›

Lp Jüri Varik! Zlatopolje rühma komandör ei olnud mitte näitleja Tõnu Tepandi!!! Vaid tema vend Jaak Tepandi, ptaegune TTÜ professor. Tollal TRÜ üliõpilane.

avatar
Vana paks kommenteeris 01.01.2012, 18:36Vasta ›

Vabandan Jaak Tepandi ees. Loomulikult oli Jaak Zlatopolje rühma komandöriks. Olin Jaaguga koos ka 1969. aastal Audru rühmas.

Indrek Ilomets kommenteeris 15.01.2012, 02:38Vasta ›

Tere!
Väga hea kirjatükk!
Pildialbumisse kleebitud pilte saame skaneerida küll.
Hea oleks, kui saaks üles laetud rühmade nimekirjad ja eraldi ära märgitud staabimeste (ametimeeste/naiste) nimed ja ametid.

NB! Postitamiseks logige sisse või registreeruge liikmeks.