Sinu eredaim mälestus

avatar
Liili Eelmäe kommenteeris 03.07.2012, 19:28Vasta ›

EÜE-1964 Jurjevski rühma kokkutulek Tammsaare muuseumis Tallinnas 02.06.2012. Arve ja fakte.

Rühmas oli 33 liiget+kõikide Kasahstani Eesti rühmade kunstnik Aet Maasik. Kokku: 17T+kunstnik ja 16P.

Nendest 10 inimest on surnud ja üks, Vladimir Golovkin, on Venemaal. Ta oli APN fotokorrespondent Moskvas ja hiljem Volga regioonis.

Leidmata kaks inimest: kokk Tiiu Varjun ja Inna Galkina.
Kokkutuleku kutse seega edastatud 21 inimesele. Nendest jäi tulemata kuus:üks oli tööl, üks reisil, kaks raskelt haiged ja üks seotud lapselaste üritusega.

Kohal oli 15 inimest (7T ja 8P): komandör Heino Kruusmaa, meister Madis Üürike, mõlemad brigadirid Rein Bankier ja Vaino Kivi, arst Tiiu Sargma(nüüd Joab)ja kunstnik Aet Maasik.
Novo-Aleksejevka brigaadist olid kohal Jaan Aija ja Jolanthe Vahter(nüüd Kudeviita).
Obalõ brigaadist olid kohal:Liili Eelmäe,Eino Georg,Siimu Sade,Linda Uiboaed(nüüd Sade),Anne Talur(nüüd Kütt),Vello Tamre ja Maia Veski.

Kokkutuleku aeg: 13.00-18.00, mis jäi küll lühikeseks, kuid seda enam on põhjust veel kord kokku tulla.
KAVA: alustuseks Jaan Tätte “Sõprade laul nr 1” (Tulge, mu sõbrad, nii nagu enne…/Tulge, mu sõbrad, enne kui hilja,/kuniks on jaksu veel vaadata silma…)ja lõpetuseks “Sõprade laul nr 2” (…Ja mu õnn võiks olla suur,/kui te ükskord, nähes kuud,/mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,/kui et-kurat teab,mismoodi tal seal läheb).

Järgnes sissejuhatav sõnavõtt L.Eelmäelt ja meenutustevihiku jaotamine kõigile(vihikus rühma nimekiri, embleemi ja Obalõ brigaadi lipu eskiisid, L.Eelmäe meenutus Kasahstani suvest, ajaleheartiklid Jurjevski rühmast, omaloominguliste laulude sõnad ims.

Slaidide vaatamine Kasahstanis tehtud fotode põhjal (85 fotot).

Kohtumine polnud ainult 50 aasta taguste sündmuste meenutamine.Tundus,et alles tund tagasi oli Balti jaamas öeldud “Good bye” ja nüüd uuesti linna peal kokku saadud. Jutt läks edasi, justkui vahepealseid 50 aastat poleks olnudki.Kõigil silm säras ja aastate jäetud jäljed näos ei paistnud välja. Olid koos inimestega, kellega olid läbi teinud midagi erilist,keda olid üsna hästi tundma õppinud,olles kolme kuu vältel koos peaaegu 24 tundi ööpäevas,n.ö “tööl, kodus, puhkehetkel.” Ilusa kokkuvõtte tegi sellest komandör Heino Kruusmaa.

Jurjevski rühma kunstnik Anne Talur (nüüd Kütt)oli taastanud ja üles riputanud Jurjevski rühma embleemi peskoploki(liivast 20kg kaalunud valged ehitustellised) ja kelluga 3A formaadis ja Obalõ brigaadi lipu “V.Kivi nimeline bande”.Mõlemad loomulikult eskiisid.

Ei saa nimetamata jätta erakordselt vaimukat kingitust koos tänukirjaga Liili Eelmäele initsiatiivi ja ettevõtlikkuse eest kokkutuleku korraldamisel.Tänukirja lahutamatuks osaks oli tundmatu kunstniku hindamatu taies “Kellu plokis,” mis annab tunnistust, et malevlaste fantaasiarikas vaim elab edasi.

Fotod kokkutuleku kulgemisest tegid muusik Eino Georg, füüsik ja Jurjevski džässbändi liige Jaan Aija ning meie külaline, EÜE lehekülje moderaator, kirjastaja ja looduisfotograaf Indrek Ilomets, kelle abi kokkutuleku tehnilise poole korraldamisel oli ja on hindamatu.Suur tänu selle eest.

juuni 2012 Jurjevski rühma liige Liili Eelmäe

avatar
Liili Eelmäe kommenteeris 04.07.2012, 23:23Vasta ›

EÜE-1964 Jurjevski džässbändi ajalugu on vist selline, et ühte Ehitusmaleva rühma taheti korraldajate poolt panna pillimängijad. Mina, Jaan Aija, mängisin natuke saksi ja see oli teada Tartu Ülikooli klubis. Uudismaale kaasa võetud saksofon oli ülikooli klubi pill. Ei mäleta, kes tegi mulle ettepaneku sõita Kasahstani. Võimalik, et see oli Märt Kubo, kes oli TRÜ ELKNÜ komitees ja kes ise oli hea pillimees.

Pillimängijad koondati Jurjevski rühma. Peale minu oli kaks inimest Tartu muusikakoolist: akordionist Ülle Teder (nüüd Kivioja)ja trubamängija Eino Georg (Džodž). Kitarrimängijaid oli kõikides rühmades. Jurjevskis mängis kitarri Vladimir Golovkin.

Seega oli Jurjevskis kolm pilli olemas, aga muusika tegemiseks oli vaja trummi.Arvatavasti oli see pioneeritrumm, mille saime kohalikust koolist.Tagujaks oli Jaak Joab ja vahel Vladimir Golovkin.

Mängimisega oli probleem alguses selles, et muusikakooli omad osklasid peast ainult klassikalist repertuaari, mis on muidugi kõrgem pilotaaž, aga meil oli vaja lihtsat laulu- ja tantsumuusikat nagu näiteks “Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib…” Muusikakooli omad lugesid hästi nooti, aga mina, kui muusikahariduseta iseõppija, ei tundnud küll nii hästi nooti, kuid tulin toime neile laulude viisi nootide ja akordide kirjutamisega.

Nii või teisiti, aga hakkama me saime ja mängida tuli üsna tihti. Kuuldused bändist levisid ja meid kutsuti esinema paljudesse paikadesse ja suurele publiku hulgale. Tagasiside kuulajatelt oli alati positiivne, aplaus suur. Rühma kokkutulekul 2012.a juunis oli kõneaineks ka džässbändi esinemised ja tantsumuusika. Eino Georgi nimetati Maestroks, ka see polnud ununenud.

Džässbändi nimel Jaan Aija

avatar
Liili Eelmäe kommenteeris 04.07.2012, 23:40Vasta ›

Muusik Eino Georgi meenutab,

kuidas ta igal hommikul puhus trubal äratust ja kohe hakkasid tema pihta lendama jalanõud: “Lase magada!”

Rühma kokkutulekul 2.juunil 2012 kerkis üles küsimus, kes äratas Džodži e Eino Georgi? Tuli välja, et koka-Tiiu.

Aga kes äratas koka-Tiiu? Äratuskell, mis lõpuks ei tahtnud enam tiksuda. Brigadir Rein Bankier parandas kella korduvalt ja iga kord jäi mingi osa üle.

Ilmselt äratas koka-Tiiu siis sisemine kell.

Eino Georgi meenutuse pani kirja L.E.

NB! Postitamiseks logige sisse või registreeruge liikmeks.