Kashstanis uudismaal

Pilt
Mati Jets 03.07.2013, 16:29

Kasahstanis uudismaal
Ettevalmistus
Pärast kevadist sessi oli meil TPI kolmandal kursusel kuu või paar loenguid ja laboreid ning juunis pidime minema meistripraktikale, et sügisel kaugõppe korras eksameid teha.
Viimasel koolinädalal tulid komsomolitegelased meie juurde teatega, et III kursuse ehitajaid kutsutakse uudismaale oma praktikat tegema. Kuna neljandal kursusel on sõjaväelaager, viiendal diplomitöö ja teine kursus alles noored, siis meie oleme ainukesed, kes saaksid minna. Töö on ehitamine ja meie kui juba kerged spetsialistid saame rühmadesse meistriteks ja brigadirideks ning saame seal just paremini oma värskeid teadmisi rakendada. Sõiduks läheb alles juuli algul, nii et me jõuame enne oma eksamid ja arvestused ära teha ning kes ei tee, see kaasa ei saa.
Enamus ei teinud kutsest väljagi, aga meie viiekesi (rühmavanem Toivo Erilt, klassi -ja grupivend Madis Üürike, hiidlane Vaino Kivi, Väike-Maarjast pärit Rein Bankier ja mina) võtsime tuld. Mis seal ikka, huvitav kogemus, on hiljem, mida tudengiajast meenutada. Läheme!
Arvestustega probleeme polnud. Eksameid oli ka ainult kolm. Pärast eksameid algas ettevalmistus pikaks sõiduks. Kaitsesüstimised igasuguste haiguste ja puukide vastu. Soovitused, mida kaasa võtta (näit päevitusvastane kreem), mida selga panna (müts kindlasti) jne. Selgusid ka töökohad. Eesti rühm – kokku 125 tudengit – pidi hakkama tööle Leningradi üliõpilasmaleva koosseisus Tselinnõi krai Koktšetavi oblasti Štšutšinski rajoonis kolmes kohas: rajoonikeskuse lähedal Kotur-Kulis ehitatakse tehnikumi ühiselamut, kõige kaugemas – Džambulski sovhoosis- on põhiobjektiks keskasula katlamaja üldehitus, kolmas koht oli Jurjevka sovhoos. Toivo ja Madis pandi meistriteks, teised brigadirideks. Kotur-Kulis oli meistriks üks staažikam TPI tudeng. Eesti koondrühma komandör oli TRÜ komsomolisekretär Karl Adamson, insener TPI aspirant Veljo Maldur, poliitjuht Levi Šer ja arst P.Makovkin TRÜ-st. Peale tudengite sõitsid kaasa kogenud ehitajad-instruktorid Tartu ehitusorganisatsioonidest. Masinad, tehnika, meistrid sõitsid hulga varem välja tööfronti ette valmistama.
Kui Hruštšov 1955.a algatas uudismaade ülesharimise, juba siis käisid ka Eesti tudengite rühmad seal vilja koristamas, ent ehitamas polnud meie omad seal veel käinud. Moskva ja Leningradi omad küll. Meie 125-kesi olime esimesed. 1965.a. käidi juba suuremaarvuliselt. 1966-ndast saadeti Eestist välja vaid üksikuid rühmi, põhimass jäi kodumaale tööle EÜE nime all. Üliõpilaste Ehitusmalevale lisandus Eesti Õpilasmalev (EÕM), koolinoorte suve veetmise vorm. Tagantjärele võib öelda, kes malevas pole käinud, on paljust ilma jäänud. Tehti tööd ja lõbutseti, teeniti raha ja suheldi.

Sõit
Päeval on koosolek Mustamäel TPI uues peamajas, seejärel basseiniäärses kohvikus kuiva seaduse pidulik vastuvõtmine viimaste pitsidega ja tuusikute kättejagamine. Tuusik pidi kogu aeg taskus olema, kui rongist maha jääd vms, siis see aitab välja.
Õhtul on start. Meie erivagunid liidetakse Riia rongi sappa. Öösel on peatus Tartus, hommikuks oleme Riias. Rongi oleme paigutatud rühmade kaupa. Sattun ühte kupeevahesse tartlastega, nendega jään ka Jambulis ühte jurtasse.Vagunis saame kätte ka oma rohelised vormipluusid, millised Karlal on õnnestunud viimasel momendil õmblusvabrikust välja ajada. Riias poistega ringi käies uuritakse, kes me oleme. Saanud teada, kust oleme, kurdavad vene tüdrukud Riia pargis, et neile olla Tallinnas valesti teed juhatatud. Nii juhtus Baltikumis tihti, kui vene keelt ilma aktsendita rääkisid.
Moskvas on aega mõni tund ringi käia, siin peetakse meid itaallasteks, sagedamini kuubakateks – Castro rahvas oligi ju põhiliselt rohelises.
Moskvast edasi läks juba pikk erirong ilma vahepeatusteta. See hakkas muret tegema, sest rongis restoranvagunit polnud ja omad söögid hakkasid otsa saama.
Õhtul poole seitsme paiku jõuame Gorkisse. Volga on ikka lai jõgi küll, kuid mitte vapustavalt. Peatume, raadio teatab “tovaristsi komsomoltsõ … nelikümmend minutit”. Kohe linna peale süüa ostma. Vaevalt jõuame vaksalitagusesse toidupoodi sappa võtta, kui tullakse jooksuga järele: “Teie rong väljub kohe”. Selgus, et raadios öeldi, et rong väljub kell 6 ja 40 min, me saime aru, et peatus on 40 min. Jooksuga tagasi. Rong hakkab liikuma, aga meie omi muudkui jookseb. Viimase vaguni lätlased tõmbavad korduvalt hädapidurit, kuid äkkloendusel selgub, et osa rahvast jäi ikkagi maha. Tänu tuusikule – “komsomolskaja putjovkale” – pannakse nad järgnevale kiirrongile ja järgmisel hommikul on nad meil Kirovis juba vastas. Gorkist ostetud kalapirukaid ei luba doktor süüa, võivat toidumürgituse saada.
Uurali mägedest sõidame läbi öösel ega näe midagi. Sverdlovskis saab valget leiba osta. Petropavlovskis jõuame isegi restoranis söömas käia. Nüüd on väljas tõeline stepp. Laudsile kuni silmapiirini, ei ühtki küngast, ei ühtki puud, madal rohi, silmapiir kui joonlauaga veetud.
Tselinograd. Osa vaguneid haagitakse lahti. Õhtuks jõuame Koktšetavi. Nüüd pannakse meidki reisirongi külge. Hommikuks oleme Borovojes – nii on Štšutšinski linna külje all asuva kuurordi ja raudteejaama nimi. Siit sõidame edasi bussidega, iga rühm oma paiknemiskohta. Tee peal peatume ja käime Borovoje järves ujumas. Doktor käsib võimalikult rohkem seda vett juua, pidi väga tervislik mineraalvesi olema. Ümbrus on künklik, teisel pool järve on ümbruskonna uhkus – mitmesaja meetri kõrgune mägi Sinjuhha. Teed polegi, kõrvuti hulk sissesõidetud rööpaid. Vastu tuleb väike PAZ-buss, mis neid põlluteid pidi peab 300 km pikkust liini sõitma.

Džambulsk
Jõudsimegi Džambulskisse, kasahhi keeles Žanauul. Suur valgeks lubjatud savimajakestest küla paari tuhande elanikuga – meie mõistes alev. Katteta tolmused tänavad, haned, koerad. Mõne maja ümber on puid, nendes elavad venelased. Kasahhi vanapapid – aksakallid- karvamütsid peas, naistel sada seelikut üksteise peal. Algul saame siinses sööklas süüa, meie oma veel ehitatakse. Söök nagu Venemaal ikka: riis, tatar, guljašš, kala.
Meie laagriplats asus küla servas võsatuka sees, laagriks täiesti sobiva kaarja lagendikuga. Võsa sees oli madal soine koht, kus sai näit. sokke pesta. Lagendiku ääres olid poolrõngas kasahhi jurtad. Tagaküljel oli suur sõjaväe telk paarikümnele inimesele. Seal olid voodid ja sinna pandi tüdrukud. Sellest ka telgi nimi Kükk – “kakskümmend üks kõige kaunimat”. Kui ilmad jahenesid, anti staabi ja tohtri jurta telgist välja kolivatele tüdrukutele. Jurtad olid ümmarguse põhiplaaniga koonusjad vilttekkidest kattega elamised naridega viiele tudengile. Igal jurtal oli oma nimi: Spegial, Bremsberg, Bambina, Spegial Lux, Diana, Eroot, Raketnaja, Krematoorium, hilisemad tüdrukute Akõm ja Triinu. Välu vasakus küljes oli laudadest köök, selle ees lahtises katusealuses söökla – trahter “Ani-Ani” mingi raadiomajaka järgi, mis pidevalt ketras ”Kiss me honey-honey, kiss me honey-honey”, – ja taga isolaator, kus minagi sain mõne palavikulise päeva lebada. Ees servas oli tõkkepuu rühma nimesildiga. Taga võsas oli kemps. Telgi juurde tegid peda poisid Gunnar ja Aarne monumendi – “Ämmelga”. See oli betoonalusesse valatud kartulivõtmise masina rootor. Tore laager oli. Teised rühmad elasid majades, neil polnud nii huvitav. Ümberringi veel lainjas avar stepp, vaid ühel pool mõnesaja meetri kaugusel oli sovhoosi elevaator ja viljakuivati.
Meie rühma komandör oli Priit Järve TRÜst, meister siis Toivo Erilt, majandusjuhataja oli Toivo Höövel – tema koos kokapoisiga hoolitses meie mannapudru eest. Üks peda tüdruk oli kaasa võetud pioneerijuhiks, tema pidi kasahhi lapsi kantseldama. Peagi see justkui vaibus, ei olnud vist efekti.
Söögiks oli hommikuti, vahel ka õhtuti mannapuder kisselliga. Kisselli sai siinsamas hulganisti kasvavaist muulukatest. Prae juurde olid makaronid, riis, aga ka kartul. Kartulikoorimine oli köögitoimkonna töö. Kui ma ei eksi, siis kaks kotti läks päevas.
Hommikul ja õhtul oli rivistus, rühmalipu (see oli minu meelest midagi kollast või sinist) heiskamine ja langetamine päeva parimate poolt, tööde väljajagamine ja kokkuvõtete tegemine.

Töö uudismaal
Rein Rometi brigaad asus kohe asula katlamaja vundamenti valama ja siis seinu laduma. Sellest sai kogu asula kõige kenam ehitis.
Meie tööks oli lambalautade ehitamine ümberkaudsetes auulides. Need olid mitukümmend meetrit pikad angaarid, kandjateks monteeritavad raudbetoonkaared, mille aukudesse topiti puitlatid, nende peale seoti traatidega nisupõhust pressplaadid, mis omakorda kaeti mitmekordse savikihiga. Savi võeti siitsamast lauda kõrvalt, segati veega ja vinnati käsitsi põhkudele. Savi pidi olema katuse katteks, põhk soojustuseks. Tekkinud kraav pidi vihmavee laudast eemale juhtima.
Paari nädala pärast pandi mind brigadiriks uuele tööle – hakkasime ehitama viljaväljakuid – tokke. Need olid 120 m pikad, 10-12 m laiad betoonplatsid nagu maanteed. Siia veeti koristatud vili suurtesse vallidesse, et siis talve jooksul kuivatada ja ära vedada. Keskelt veidi kõrgemad ja äärtes kerged kraavid, et vihmaveed ära voolaksid. Siiani oli vili lihtsalt maa peale suurtesse vallidesse veetud, nii läks alt põhjast oma 30 cm paksune kiht raisku, hallitama ja mädanema. Betooni peal vaid 10 cm.
Žanauuli pandi suur segusõlm üles ning sealt hakkasid kallurid meile tokkidesse betooni vedama. Me algul planeerisime järelveetava greideriga aluse vajaliku profiilini, tegime parajad saalungid, et autod vahele mahuksid, ja valasime vahelduvalt ruutude kaupa. Vibraatorit meil polnud ja sellest poleks kasu ka olnud – voolu niikuinii põllul polnud. Kasutasime oma väljamõeldist – sangadega 5×15 prussi – nn trup (trambovotšnoje rutšnoje ustroistvo Perelõgina st Perelõgini käsitsi trampimise seade. Perelõgin oli meie brigaadi poiss, kes selle valmis tegi). Trup tähendab vene keeles “laip” ja eks see üsna väsitav poiste töö oligi, tüdrukud silusid hõõrutitega pealmise pinna siledaks. Töö käis kahes vahetuses ´a 4 poissi ja 2 tüdrukut – kogu valge aja. Teine vahetus jäi vahel ka pimeda kätte, siis töötasime veeveo auto tulede valgel.
Juuli lõpul läks Kasahstanis üleüldiseks nisukoristuseks lahti, suvi oli ilus olnud ja saak korralik, kuigi kevadel polnud kündmiseks aega jätkunud ja külvati mulluse kõrre sisse. Kombaine oli kogu stepp täis, töötasid üksteise järel tulede valgel hilisööni. Võimas vaatepilt silmapiirini. Kuivatid, elevaatorid undasid vahetpidamata. Kõik veoautod said sildi külge “uborotsnaja “ (viljakoristus). Meie saime parteikomitee eriloaga kaks kallurit betooniveoks. Pärast võeti need ka ära, siis me hakkasime Žanauulis traktoriremonditöökojale ruberoidkatust kleepima. Tüdrukud tulid uudistama, üks astus oma rihmikutega kuuma bituumeni sisse ja põletas oma jala villi.
Meie tööaeg pidi lõppema pooles septembris, venis aga mõne päeva edasi. Štšutšinskis oli pidulik miiting, meie populaarsele komandörile Karlale anti üle rajooni punalipp, me saime aukirju ja medaleid, algul ikka pidulikult, rongis aga peoga. Tagasisõit läks kiiremini Põhja raudteed pidi Leningradi kaudu. Vastuvõtt Tallinnas oli pidulik, Jupiterid sähvisid, meie laulsime oma laulu “Enne veel kui tõuseb päikene…” Kohe tuli kiirustada Koplisse, suunamiskomisjoni.
Oktoobris oli Pirita restoranis kuiva seaduse lõpetamine. See oli vist esimene ja viimane malevasuvi, kus kuivast seadusest enam-vähem kinni peeti.

NB! Postitamiseks logige sisse või registreeruge liikmeks.